Oleme lasknud ajavoolul end Chiang Maisse kanda ja siia pikemaks pidama jäänud. Budistlike templite ja religioossete inimeste keskel on üsna loomulik, et väärtustame nüüd enesesse süüvimist ja lihtsat eluviisi.
Sawadee kaa, Taimaa!
Et reisimisest ei saaks rutiin, tuleb aeg-ajalt tempo maha võtta. Selleks sobib hästi nii aastalõpp kui ka Tai – maa, mis eelkõige erutab meie süljenäärmeid.
Kiusatused kukru kallal
Taas on saabunud sõnulseletamatult meeldiv võimalus endale oma finantssaamatust tunnistada. Seekord olime eesmärgile väga lähedal, aga kõik läks untsu lähivõitluses India pealinna kiusatustega.
India kurvad silmad
Minu neljas ja Ahto kolmas reis Indiasse on läbi saanud. Imeline India ei tundunud aga juba enne siia jõudmist enam nii imeline kui viis aastat tagasi. Sellel riigil on kurvad silmad.
Avar ja roheline Delhi
Delhis on palju kuulsaid vaatamisväärsusi: Punane kindlus, Jama Masjidi mošee, Swaminarayan Akshardhami tempel, Humayuni mausoleum. Meie ei jõua neist ühegi juurde. Elu elatakse ju mujal.
Unustamatu Udaipur
See olevat India kõige romantilisem linn. Mõne meelest ka kõige ilusam. Meie meelest veel palju muudki.
Sinise hallid varjundid
Siniseks võõbatud vanalinn, kitsad käänulised tänavad, vanad uksed ja muud toredad detailid – Chefchaouen Marokos oli koht, kus ei raatsinud kaamerat korrakski käest panna. Olen elevil, sest peagi näeme sedasama India moodi.
Igav liiv ja tühi väli
Reisimine õpetab kohanema ning enda sisemistest tõketest ja tõrgetest üle saama. Näiteks ei salli minu armas teekaaslane silmaotsaski liiva, mistõttu tirin ta endaga kaheks ööpäevaks luidete vahele.
Valgus võidab pauguga
Rajasthan on meie saabumiseks valmis: Jaipur tervitab zika-viirusega, Pushkar pakub kanepilassit ja Jaisalmer laseb kärgatada sellistel aupaukudel, et trumminahad löövad kõrvades pilli.
Leplik naeratus suunurgas
India poleks India, kui see ei püüaks inimlooma kannatust proovile panna. Inimlooma vaimne väljakutse on aga endaga ja enda ümber toimuvast, leplik naeratus suunurgas, üle olla.