Pärast 24 teel oldud tundi saabume kella kolme ajal öösel Mumbaisse. Minu blond peanupp tajub selleks ajaks ümbritsevat surnud veise erksusega. Panen kogu lootuse adekvaatseid otsuseid teha kaaslaste läikivatele kuplitele, mis võiksid teoreetiliselt toimida ju kosmilise tarkuse antennidena.
Sest see peab olema puhas tarkus, mis paneb meid oma varasemat plaani muutma ja mitte kohe edasi lõuna poole lendama, vaid võtma kuulda lennujaama ees siiberdavat valges vormis raadiosaatjaga meest. See tähtis nina teatab, et nüüd ei lähe lõuna poole kohe tükil ajal ühtegi lendu. Isegi siselendude terminali ei pääse sihukesel kellaajal! Meie ainus võimalus on istuda sellesse tasuta džiipi ja lasta end ainsasse lähedal asuvasse hotelli sõidutada.
Muidugi ei saa me nii suurepärast pakkumist käest lasta. Meid sõidutatakse ainsasse lähedal asuvasse hotelli, kus oleme õnnelikud ainsa hinna üle, mida meile pakutakse. See 6000 ruupiat ehk u 80 eurot nelja hommikuni jäänud tunni eest osutub meie reisi kõige kõrgemaks öömajatasuks. Lohutust ei paku ka asjaolu, et lahkudes õnnestub silmata tavapärast, mõistusega turistidele mõeldud hinnakirja.
Omanik on öösel meiesuguste tõttu ilmselgelt nirvaana äärel. Ta annab meile tuppa kaasa kolm jääkülma Kingfisheri õlut ja lubab hommikul tasuta lennujaama pileteid ostma sõidutada. Küll see India on ikka üks sõbralik maa.
