“Ma ei tea” on ka vastus!

Palju ühe ööpäeva sisse ikka juhtumisi mahub, eks. Üks sissekanne päeva kohta peaks piisama. India on aga otsustanud meie esimesed 24 tundi selles riigis igati meeldejäävaks muuta.

Ostamegi siis lennukipiletid Kerala osariigi linnakese Kochi asemel Karnataka osariigi keskusesse Bangaloresse. Ääremärkusena olgu öeldud, et piletite hinnad kallinevad enne väljalendu minutitega.

imgp1290

Enne lendu sööme terminalist veidi eemal ühes taimetoidurestoranis oma esimese korraliku India kõhutäie. See on tohutu maitsev ja nii tuline, et higi niriseb meil kõigil mööda laupa alla. Just seda me Indiast otsimegi – teravaid elamusi, mida veel aastaid meenutada.

Bangaloresse jõuame veidi enne, kui päike välja lülitatakse. Uurime kõigepealt, kas Kerala poole veereb mõni rong. Meile öeldakse, et pileteid ei ole, ja kõmbime bussijaama. Edasi arenevad sündmused umbes nii. “Kust läheb ööbuss Kochisse?” küsime infoletist. “Peatusest seitse,” vastab ametnik. Läheme otsima peatust number seitse. “Vabandage, kus asub peatus seitse?” küsime asjaliku olemisega vormi kandvalt mehelt. “Minge vasakule ümber nurga.” Läheme vasakule ümber nurga. “Tere, kas see buss sõidab Kochisse?” küsime peatuses seisjalt. “Jah, aga küsige igaks juhuks bussijuhilt ka.” Küsime bussijuhilt. “Ei, mina küll Kochisse ei sõida.” Ta juhatab meid teisele poole bussijaama. Seal küsime bussijaama töötajalt uuesti, kust võiks minna ööbuss Kochisse. “Peatusest kaksteist.” Läheme otsima peatust kaksteist. “Vabandage, kus siin on peatus kaksteist?” küsime mehelt, kes ilmselt samamoodi bussi ootab. Ta näitab käega, mis suunas minna. Kohale jõudes selgub, et seal pole peatustki. Küsime kohalikult naiselt. Ta juhatab meid vastupidises suunas tagasi.

untitled-1294

Nii möödub kaks tundi. Kappame, seljakotid seljas, selg higist leemendamas, bussijaama ühest otsast teise, käime vahepeal sõiduplaani uurimas ja infoleti töötajat tüütamas, aga saame targemaks selle võrra, et Indias on igaühel vastus igale sinu küsimusele. Mitte keegi pole nõus kasutama lihtsat fraasi “Ma ei tea”!

Lõpuks satume poisi otsa, kes ütleb: “Tulge, ma viin teid kohale!” Kergendatult ohates võtame talle sappa. Poiss kiirustab bussijaamast tükk maad eemale ja astub veidi kontorit meenutava uberiku uksest sisse. “Tulge ostke siit pilet ja siis näitan, kus peatus asub,” teeb ta meile selgeks.

Astume veidi kõheldes sisse ja uurime, kas tegu on ikka ööbussiga ja palju pilet maksab. Hind sobib. Kontoris istunud mees rebib vihikust ruudulise paberitüki, kirjutab sinna meie sihtkoha ja pileti hinna ning litsub mingi templi peale. Vaatan huviga, ega tempel ole kartulist tehtud. Ei ole. Ta ulatab meile need paberitükid ja küsib raha.

Mähh? Hakkan protesteerima. Ahto arvab, et mis ma jändan, maksame ära ja lähme bussile. Tükikese ruudulise paberiga? Eelnevad sündmused on mind paraku juba üsna skeptiliseks muutnud. “Ei!” teatan mehele otsustavalt, “selliseid pileteid me teilt küll ei osta.” Marsin uksest välja, saatjaks meid kohale toonud poisi väga kuri pilk ja kaks veidi nördinud europiidi.

Lööme võimalusele veel täna õhtul bussi peale saada käega ja hakkame endale ööseks pesa otsima. Näebki veidi ka kuulsat IT-linna Bangaloret. Astume suvalises suunas ja valime üsna umbropsu ühe teele jääva hotelli välja. Maksame ära, kolime sisse ja peseme bussijaamamaratoni higi maha.

Kõht on hele, asutame end tagasi linna peale söögikohta otsima. Esimene asi, mida hotelli vastas üle tee näeme, pole aga kutsuvate tulukestega restoran, vaid bussipeatus, mille ees seisab pikk rivi ööbusse.

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.