Kell pool viis hommikul hotelli valides pirtsutada ei saa. Tuleb võtta see ainus, mille kohta meie rikšajuht teab, et sinna on võimalik uksele kloppides sisse saada.
Õnneks on väsimus piisavalt suur, et mitte lasta end morjendada lina ja teki puudumisest. Viimase all oleksime nagunii keema hakanud. Linade ja tekkide puudumine osutub olevat India odavama otsa hotellides muide pigem reegel kui erand. Seetõttu magan mina mõnes järgmises kokkuhoiu-öömajas oma salli all, Ahto aga soetab endale peale võtmiseks laudlina.
Päeval uudistame, seljakotid seljas, Kochi linna, kui juhtub see, mis meiega varemgi juhtunud – laseme ennast ära rääkida. Kohalik seelikuga mees lubab, et tal on tore öömaja, soodne ja puha, katuseterrassiga, mingu me talle ainult järele. Kuna meil vahet pole, kuhu poole astuda, kõnnimegi mehe sabas ja oleme üsna nõutud, kui ei saa kohale jõudes aru, milles siis pettus seisneb. Hind on normaalne, tuba normaalne, pere lausa tore. Igaks juhuks tuleb siiski valvel olla – äkki ei püsi voodil jalad all või tehakse hotelli lähedal öösel maaparandustöid.
Kuna Keralas on järgmisel päeval tulemas transporditööliste streik, jääme Kochisse kaheks ööks.
Siinseil linnatänavail on pööraselt palav, aga meie soov külma märjukesega kurku kasta põrkub esialgu vastu Kerala ranget alkoholipoliitikat. Probleem on siiski näiline – kõik teavad, millistes restoranides õlut müüakse ja millistes mitte.
Ülejäänud päeva veedame linna peal ringi uudistades ja pilte tehes. Kochi (ka Cochin) on vana sadamalinn, millest osa (Fort Cochin) asub saarel ja on maismaal paikneva linnaosaga (kutsutakse Ernakulamiks) ühendatud kahe silla abil. Meie asume saarel.
Kochis on, nagu mitmel pool mujalgi Indias, tugevalt näha portugallaste mõjutusi. Nende esimene ja peamine India koloonia asuski siin, enne kui Goasse ümber koliti. Kochis tegutseb siiani kristlik kirik, samuti leiab linnast vahva juudi linnaosa. Meie leiame veel mitmelt poolt ka seda leotist, mida omal ajal hakkas Indiasse tooma brittide Ida-India Kompanii.
