Ööbussidel on selline omapära, et need sõidavad öösel. Seega on täna meie uus missioon leida endale päevabuss. Rongid tunduvad olevat välja müüdud järgmise sajandivahetuseni.
Tagasi bussijaamas, nõutame kassast pileteid päevasele Kochi bussile. Ausalt öelda ei olegi me enam kuigi üllatunud, kui saame teada, et see ei välju üldse sellest bussijaamast! Õnneks on Bangalore päriselt ka India IT-pealinn – me ostame pileti siitsamast ja sõidame täistopitud minibussiga teise bussijaama.
Nii saamegi näha Bangaloret ka päevavalgel. Teine bussijaam asub kaugemas linnajaos ja meil on vaja seal aega parajaks teha. Kohalikud lapsed tulevad lahkelt appi, üritades meid värvi täis pritsida. Häid pühi – oleme sattunud Indiasse holi ehk kevadpüha ajal, mil iga endast lugupidav hindu loobib värvi kõigi pihta, kes ette juhtuvad. Õnneks on neil jõmpsikatel siiski kahe valge kiilaka suhtes veidi aukartust ja mina püüan hoida nii kaugele kui võimalik. Pääsen plekiga valge pluusi rinnaesisel, kaitstes kõigest hingest kaamerat. Kaamerat läheb aga tarvis, sest piirkond osutub värvikaks isegi ilma holi‘ta.
No ja bussisõit… Tegelikult olen juba sõidu alguses üsna lähedal sellele, et kirjutada lähedastele SMS: “Kallikesed, ma armastan teid alati, kuigi minu teekond on nüüd lõpule jõudmas.” Oi kuidas ma oleksin eksinud sellise sõnastusega – sõit Kochisse kestab lausa 12 tundi.
Juba kohalt võttes selgub, et meie bussijuht on talent. Vormelitalent. Ta lihtsalt on sattunud valesse masinasse, valesse meeskonda, valele rajale. Õnneks või õnnetuseks ei lase ta end sellest häirida ja meil jääb üle ainult homeeriliselt naerda, kui me parasjagu end just õudusest halvatuna ei tunne. Kui tuleb aeg anda rool üle partnerile, jagab meie vormelitalent see-eest isiklikult reisijatele oksekotid kätte. Mõne kohaliku jaoks siiski liiga hilja.
Ühest küljest kahetseme, et Kerala põhjaosa imelised mäed ja maastikud ööpimeduse varju jäävad, teisalt aga täname kõiki India jumalaid, et me ei näe, kui lähedal kuristiku servale talent kurve võtab.