Streik on lõppenud ja anname järele looduse kutsele. Loodus kutsub meid ida suunas, rahvusparki ja teeistandusi uurima. Mõistagi võtame teekonna ette kohaliku liinibussiga.
Meie sihtpunkt Kumily, mille lähedale Periyari rahvuspark jääb, asub umbes 150 km kaugusel. Võiks arvata, et mis see ühel kohalikul kuumaverelisel surma põlgaval bussijuhil ära ei ole, paar korda pedaali tallata ja kohal. Just selline meie sõit välja kukubki – juht teab, et eludest tal puudu ei tule, ja pedaali, seda piduri oma, tallabki sõidu vältel vast paar korda. Siiski kulub kohale jõudmiseks kuus ja pool tundi.
Samas ei saa öelda, et meil sõidu ajal igavleda tuleb ja tegevust ei jätku. Näiteks Kaido käed on hõivatud istmetorust kinni hoidmisega, et ta maha (õigemini lakke) ei lendaks, nii et käed lõpuks krampi tõmbuvad. Boonusena pritsib talle klaasimata aknaavast näkku seda, mida tema ees istuv kohalik ei suuda järskude kurvide ja loksutamise tõttu enda maos kinni hoida.
Ahto treenib lisaks neid lihaseid, mis aitavad pidurdada soolestikus tekkinud uute ja huvitavate eluvormide tungi valguse poole. Minagi püüan teha kõik, et bussiga sünkroonis rappuda. Hirmu lakke lennata meil kahel siiski ei ole, sest Ahto kõrvale suutis end pressida ka üks kohalik, kelle maailmavaate järgi mahutavad need istmed kolm inimest. Nii istumegi nagu kilud karbis ja rapume samas taktimõõdus. Vahepeal naudime vaateid ja tunnet, kuidas igas kurvis tõmbab seest järjest õõnsamaks, mida kõrgemaks mäed kasvavad. Täielik zen, kas pole.
