Tiger is not a problem

Et mu kahel kiilakal ei jääks muljet, nagu oleksime puhkusereisile sattunud, peksan nad öösel kell 4.30 üles ja sunnin külmetades lahtise džiibiga hommikule vastu rappuma. Hiljem selgub, et selliseid jõhkardeid on kaasas teistelgi.

untitled-6599

Kui valgeks hakkab minema, jõuame Periyari rahvusparki. Imetleme hommikuudust kerkivaid mäetippe, kuni näeme tee ääres kaht džiipi seismas. Ka meie sohver peab kinni ja annab pärast asja uurimist teada, et siin on leitud midagi väärtuslikku. Elevandikakat. Värsket!

imgp1674

Elementaarne, Watson! Lähedal võib olla keegi, kellele kuuluvad elevandikaka autoriõigused! Muidugi tahavad turistid näha, millisest kerest see ports on pudenenud. Läheme oma sohvrite sabas mööda rada võsa poole ja kuuleme peagi põõsastes ragistamist. Fotokad on meil palgel nagu jahipüssid – nüüd, nüüd saame unikaalseid kaadreid metsikust elevandist.

imgp1675

Järsku pistavad meie sohvrid sõnagi lausumata jooksu. Mitte aga ragistamise suunas, vaid vastupidi, tagasi auto poole. Igaks juhuks järgin nende eeskuju – kui kohalikud põgenevad nii, et unustavad isegi turistid, kelle eest nad vastutavad, ähvardab meid järelikult oht. Jõuame Kaidoga auto juurde ja kui oleme end mitu korda üle lugenud, saame aru, et üks kolmest on puudu. Kuhu jäi Ahto?

imgp1679

Ahto käitus nagu professionaalne lahingufotograaf. Ei saa ju panna punuma, kui põõsastest pistab nina välja metsik emaelevant koos pojaga. Modellidel oli ilmselt nina kinni ja kõrvad lukus, sest nad keerasid Ahtole selja ja astusid teisele poole. Ma olen täiesti veendunud, et nii lähedal oma maise teekonna lõpule pole Ahto veel kunagi olnud. Poega kaitsev emaelevant on tapja. “Tiger is not a problem, elephant is a problem,” toonitab hiljem korduvalt meie džunglimatka juhendav giid.

untitled-6594

Vaatame terve edaspidise päeva Ahto poole suure aukartusega, milles on siiski ka kübeke kaastunnet. Ei saa ju olla hulljulge, olemata pisut hull.

imgp1696

Adrenaliini täis pumbatuna sukeldume pärast rahvuspargi keskuses pakutud hommikusööki džunglisse. Jala. Meid saatev giid ei kanna relva, mis teeb meid veidi murelikuks. See-eest kannab ta plätusid, mis meid mõnevõrra julgustab. Kui peab kellegi eest ära jooksma, oleme meie oma tossudega ilmselt kiiremad.

Mööda rada kõnnime hiirvaikselt, et mitte püsiasukates liigset tähelepanu äratada. Näeme Malabari hiidoravat ja makaake. Ühel hetkel kuuleme eemal ragistamist ja giid korjab maast endale toika pihku. Meie turvatunne kasvab seepeale mõistagi üüratult.

untitled-1746

Hiljem räägib giid meile, kuidas kuu tagasi oli beebielevant tormanud ühe naisturisti ja tema vahele, naine lendas hoobist eemale ja sai viga. Teine lugu on sellest, kuidas jõe ääres, kus meiegi peatuse teeme, selgus ühtäkki, et elevant on grupile mööda seljataga olevat rada järele tulnud. Minna polnud kuskile, nii kahlasid kõik grupi liikmed vööni ulatuva veega jõkke.

Meiega selle kolmetunnise matka jooksul midagi nii põnevat siiski ei juhtu. Tuleb vaid valida, kas ületada enne raja lõppu tamm piki üsna kitsast serva või minna väikse ringiga. Mina lähen ringiga. No et poiste julgustükki ka teise nurga alt jäädvustada.

untitled-1750

untitled-1793
Trepp sportliku eluviisi harrastajale.
untitled-1638
Juhtmeta triikraud – moodne värk.

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.