Varase äratuse põhjus on täna hotellipidaja korraldatud auto, mis viib meid sõitma hotellipidaja korraldatud paatmajaga. Väärime oma tarkade otsuste eest kindlasti preemiat. Või vähemalt lohutusauhinda.
7.30 stardime konditsioneeritud džiibiga tagasi ranniku suunas ehk Alleppeysse. Mingit eksootilises kastmes elamust me sellisest sõidust ei oota, kuid võta näpust. Juht ei raatsi konditsioneeri sisse lülitada. Kui oleme juba mõnda aega küpsenud ja saanud teada, et konditsioneerita on kulud väiksemad, avaldame mõned põhjamaalikult põhjapanevad seisukohad. See aitab. Sohver vajutab nupule ja me pääseme. Seekord.
Paatmaja, mille hotelliomanik meile tutvuse poolest sokutas, ei näe päris selline välja kui piltidel. Me ei lase end pisiasjadest siiski häirida, isegi kui see pisiasi on kõige suurem prussakas, mida elus nähtud ja mis üle magamistoa põranda lipates silmist kaob.
Oluline on hoopis võimalus veeta järgmised 24 tundi Kerala kuulsatel tagavetel, elukohaks üks kunagi riisi vedamiseks kasutatud ja nüüd turistide lõbusõiduks ümber ehitatud paatmajadest. Meil on siin elutuba, magamistuba, tualett ja dušš, oma kokk ja külm õlu. Viimase pidime siiski ekstra tellima, sest ametlikult keegi siin alkoholi müüa ei tohi. Seega on meil pardal ka salakaup. Elu nagu riisiõis.
Meie elamus on mitmetahuline ja seda väärtuslikum. Pikksabapaadid, millega kohalikud piki kanaleid siuglevad. Kaldaäärses vees juukseid pesevad naised. Imeline rohelus ümberringi. Pigem kuuti kui maja meenutavad lobudikud, millel ei puudu aga kunagi satelliitantenn. Mõned täitsa kenad hooned siiski ka. Keskpärane, peaaegu kehv toit meie laevakokalt, mille me koputame alla (õnneks mitte välja) parajalt kange õllega. Vaikne libisemine piki kanaleid, idülliline oleskelu. Lehvitused ja naeratused.
Puänt saabub öösel, kui magamistoas lakkab töötamast ventilaator – paadi genekas on otsustanud meile vaikust ja rahu pakkuda. Näeme unes, et hommikul süüakse meid madalal kuumusel aeglaselt haudunud liha pähe ära, garneeringuks krõmpsud prussakad. Kaido unustab magades käed kõhule ja ärgates on sõrmenahk nii krimpsus, nagu oleks öö otsa vannis ligunenud. “Elu pikim saun,” võtab Ahto elamuse kokku. “Kas tippi ka saab!?” nõuavad paadimehed. Ikka saab, hästi kütsite ju!