Päevad kohas, kus turist on sama harilik nähtus nagu merelaine ja loojuv päike, endaga midagi ekstreemset kaasa ei too – kui mitte pidada ekstreemseks lainet, mis sul püksid jalast viib.
Ujuma lähevad Varkala rannas ainult enesetapjad ja enesetapjad. Ülejäänud suplevad. See näeb välja nii, et seisad kalda lähedal vees ja püüad laine tulles vertikaalset asendit säilitada. See muidugi ei õnnestu, lisaks on sul suu-silmad ja bikiinid paksult liiva täis. Viimased siiski vaid juhul, kui need sul pärast lainet üldse selga-jalga jäid. Peale laine on siin tohutu jõuga ka hoovused, mis võivad isegi meisterujuja avamere-ekskursioonile viia.
Kuna hammaste vahel krigisev liiv pole suurem asi gurmee-elamus, jäi meie suplus lühikeseks. See-eest kondasime nii ranna kui ka kohaliku asula risti-põiki läbi ja plõksisime nähtu kaamerasse, et vanaduspõlves oleks, mida meenutada.
