Pildistamine keelatud. Jälle!

Täna läheme vaatama, kuidas inimesed Mumbais tegelikult elavad. Ehk ei kõlguta jalgu oma eebenipuust tornis (loe: betoonist tornmajas), vaid rassivad teha asju, mis on selle hiigellinna toimimise vundament.

Esmalt näeme Mumbai suurimat pesumaja, mis tegelikult on siiski pesuõu. Kuna kõige odavam masin on inimene, ei näe me siin ka midagi mehhaniseeritut. Dobi ghat, nagu pesumaja kutsutakse, kujutab endast betoonist valatud latreid, kus pesupesijate kasti sündinud meesterahvad kolgivad, taovad, nühivad, hõõruvad ja solgutavad pesu viisil, mis paneb arvama, et India kangatööstus teeb maailma kõige vastupidavamat toodangut.

Aasia ja ka ühte maailma suurimasse slummi Dharavisse läheme koos Reality Toursiga, siitsamast slummist pärit noorte ettevõttega. Tänu sellele, et meie giid tunneb paljusid kohalikke ja nood teavad, et ettevõtmise tulust läheb suur osa slummi laste koolitamiseks, suhtutakse meisse üsna heatahtlikult. Tajume aga selgelt ka seda, et üksi tulles ei pruugi võõras end siin sugugi mugavalt ja oodatult tunda. Internetist saab lugeda, kuidas kutsumata külalisi on slummides ka kivirahega kostitatud.

Filmist “Rentslimiljonär” tuttavad torud Dharavi slummi lähistel.

Meile tehakse kohe selgeks, et pildistamine on keelatud. Rangelt. Fotokas ei tohi isegi nähtaval olla. Ühe asiaadist tüdrukuga tekib seetõttu väike pahandus ja ehk pole ka ime, et just teda üks kohalik hiljem õelalt näpistab. Teadagi kust.

Dharavi on üks maailma ainulaadsemaid slumme. Siin elab väidetavalt umbes ühel ruutkilomeetril ligi miljon inimest. Seda on raske isegi ette kujutada. Kui kohalikele pakuti aga võimalust kolida slummi üsna kehvasti kokku klopsitud osmikutest kõrgetesse paneelmajadesse ja piirkond kinnisvaraarendajatele vabastada, siis nad keeldusid. Kõrvaltvaatajal on seda raske mõista, sest elamistingimused panevad kohati ahhetama. Kuidas aga tornmajas kitse kasvatada? Kuidas seal kõike naabritega jagada? Harjumuspärane elu toimub ju tänaval, otse toaukse ees.

Dharavi pole aga ainult elukoht. See on jäätmesortimisjaam, ümbertöötlustehas, keraamikavabrik, pagaritöökoda, õmblustsehh, kangatootmisliin, parandus- ja remonditöökoda jne. Siinsete ettevõtlike ja töökate, kuigi üsna algelist käsitööd tegevate inimeste panust Mumbai ja selle ümbruskonna toimimisse on raske üle hinnata.

Tiirutame elupiirkonnas, astume sisse tootmisruumidesse, käime kohalikus lasteaias ja koolis ning uudistame ärisid. On inimesi, kes peavad taolist “ekskursiooni vaesusesse” kohatuks. Mina seda nii ei näe. Meid liigutab siin hingepõhjani hoopis inimese edasipüüdlikkus, leidlikkus ja ettevõtlikkus, olgu olud kui rasked tahes. Need siin on erinevalt tänaval elavatest kodututest ja kerjustest üsna õnnelikud inimesed, ja põhjusega. Neid ümbritseb kogukond, kellele saab toetuda, neil on töö ja peavari ja … lootus. Kas sellest siis ei piisa?

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.