Eileõhtune Goa rong sõidutas lõpuks Mumbaisse ka Kaido. Täitsa ühes tükis, nii et täna laiame linna peal taas kolmekesi.
Kaido on end juba reisi alguses vabastanud kõigist kohalikku kliimasse sobimatutest rõivaesemetest. Nüüd seisab tal ees missioon leida kaubandusvõrgust midagi sellist, millega kannatab alustada kohanemist arktilise kliimavöötmega. Esialgu tundub, et mis see siis ära ei ole. Põhja-Indias sajab samuti lund. Tuleb endale jope osta. Mumbai ei ole siiski Põhja-India. Lõpuks leiab Kaido endale villase kampsuni. Meie hinnangul on ta õnnega koos. Võinuks ka osta paarkümmend sitsisärki ja üksteise peale tõmmata.
Siis juhtubki see, mis saab juhtuda vaid korra elus (ja kui teed vale otsuse, ei juhtu rohkem midagi). Colaba peatänaval astub Ahtole ligi kohalik tähtsa näoga mees ja teeb ettepaneku. Ühte filmi olevat vaja just sellise välimusega meest! Roll Bollywoodis! Suure karjääri algus maailma ühes kõige vingemas filmitööstuses! Rebin meie homse lennu piletid puruks, Ahto kirjutab lepingule alla ja läheme Leopoldi kohvikusse tähistama.
Vabandust, vale stsenaarium. Ma siiski ei rebi lennupileteid puruks, lepingut keegi ka alla ei kirjuta. Ega me napakad ole. (Ega ju?) Ahto tänab pakkumise eest ja läheme pärast tiiru mere ääres Leopoldi kohvikusse tähistama. On viimane õhtu Indias, öösel peame juba lennujaama liikuma.

Õhtu Leopoldis kulgeb meeleolukalt ja kohvik pikendab meie laudkonna tellimuste tulvas (meiega on ühinenud kaks hollandlannat ja üks Ameerikas elav venelane) lahtiolekuaega. Kingfisherid voolavad.
Pärast südaööd kaigub üle tänava eesti aktsendiga hüüatusi: “Hellõu mai friend, duu juu vant ö pashmina? Veri guud pashmina! Ai giv juu fööst kastomer praiss!” Kõnniteedel ja parkides magavate tänavakaubitsejate vahel jooksevad rotid. Kaks kiilakat kahvanägu ja üks blondiin püüavad lamajate vahelt teed leida ja on sunnitud mõnest peaaegu et üle astuma. Kellegi koer läheb marru, jookseb neile klähvides järele ja kargab ühele kiilakale kintsu… India on otsustanud ka viimased tunnid siin riigis neile põhjamaalastele meeldejäävaks muuta.