Mumbai on sama pöörane, nagu me seda eelmisest korrast mäletasime, ja suudab endiselt esimesel hetkel šokeerida. Aga see on magus šokk, segu hirmust, ärevusest ja põnevusest. Esimese elamuse eest hoolitses meie taksojuht, kes oli tõenäoliselt filmi “Kiirus” mõju all või tahtis nii endale kui ka meile ümbersünni näol kiirkorras uue võimaluse anda. Soovitan seda atraktsiooni — lennujaamast hullumeelse taksojuhiga kõrvulukustava tuututamise saatel hommikuse tipptunni ajal hotelli sõita — kòigile Mumbai külalistele.
Esimene käik pärast mõnetunnist kohtingut Une-Matiga viis meid otse loomulikult legendaarsesse Leopoldi kohvikusse, kus oli suureks rõõmuks Kingfisherit laiali kandmas palju tuttavaid nägusid.
Hinnad on mõne aastaga tublisti juurde võtnud nii toidul kui ka õllel. Pint Kingfisherit maksab Leopoldis, mille hinnatase on üle keskmise, 300 ruupiat ehk 3.55 eurot. Võikana (kahele), mida sõime, 460 ruupiat ehk 5.44 eurot. Aga see on Mumbai, pidagem meeles.
PS. Kui kedagi peaks huvitama, kuidas arenes meie pakkimisdraama lennujaamas, siis võime mõningase pettumusega nentida, et meie seljakottide kaal ei paistnud peale meie enda mitte kedagi kottivat, oleksime võinud ka toidukilesse mässitud elevandi käsipagasi pähe pardale võtta, arvestades mõne kaasreisija kotikuhja.
PPS. Tore detail ainevahetuse maailmast (andestatagu meile sellised intiimsused, aga Indias ei saa neist kuidagi mööda vaadata): kui tavaliselt olen mina see, kes iga bakteri kõrvale süsi peab neelama, siis seekord on Ahto suutnud enda seedekulglas uute eluvormide koloonia rajada juba enne esimese India toidu söömist. No lubage muiata, ta ei väsinud ju toonitamast, kuidas ma peaksin end bakteritega rohkem harjutama.
Väga vahva lugemine ja hea teada, et ikka ilusasti kohal :)
Anname endast parima, et mitte tüütuks muutuda. :)