Badami deluxe

Lõpuks ometi saime minema sellest Hampi hipikülast, kus lodevate elukommetega lääne inimesed alkoholi tarbisid, suitsu tegid ja võib-olla isegi seksisid.

Sõitsime kell seitse hommikul vokkpanni moodi punutisega tagasi teisele poole jõge, et ette tellitud taksoga suund Badamile (u 150 km) võtta – bussiühendus selle kohaga on pea olematu. Põgenemine oli vajalik muu hulgas ka sellepärast, et reedel algab Hampis üleriigilise tähtsusega festival, mis toob kokku tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes ei pruugi olla varem nii lähedalt näinud sedavõrd kehva pigmentatsiooniga inimesi. Ürituse mastaapsusest kõneleb asjaolu, et linnast viie kilomeetri raadiuses olid kõik kasutult seisvad põllulapid joonitud valge värviga parklateks ja politsei kontrollis Hampi poole suunduvaid autosid suure põhjalikkusega juba kaks päeva varem.

Teel Badamisse tekitasime sensatsiooni mingis tee peale jäänud külas, kui meie juht tahtis hommikust süüa ja meie samal ajal auto kõrval selga sirutasime. Hetkega ümbritses meid meestejõuk, kes lihtsalt meie külje all seisis ja meid varjamatult uudistas nagu eksponaate muuseumis. Ahto tekitas oma pikkusega nende keskmiselt meeter viiekümneste meeste seas tohutut elevust. Küllap nad arvasid, et emake loodus on sellele mehele kurja vingerpussi mänginud.

Indialaste leidlikkus vaimustas meid jälle: maanteed saab kasutada multifunktsionaalselt! Kui midagi on vaja purustada või peenestada, laotad selle kraami tee peale laiali ja lased liiklusel üle voolata. Nii pressiti näiteks mingitest tõlvikutest seemneid välja ja purustati oksi. Geniaalne! Lina või vilja peksmise asemel tuleks need hoopis Tartu maanteele laotada!

Badami sattus meie huviorbiiti, kuna umbes aastal 500 AD hakkasid mingid naljahambad siin igavusest liivakivist kaljusid sonkima ja uuristama, kuni augud hirmus suureks läksid ja nendega midagi mõistlikku üritati ette võtta. Kuna läbi ajaloo on peetud üheks mõistlikumaks ja tulusamaks tegevuseks erinevate olendite ja kujude kummardamist, tehtigi siia templid, kuhu nüüd koolilapsed peavad ekskursioonile tulema. Õnneks neil liiga igav ei hakka, sest templite ümbruse on vallutanud pärdikud, kes üritavad inimestelt söödavat napsata.

Badami peatänav on kurdistavalt lärmakas ja hingematvalt tolmune, ometi edvistab siin iga kolmas silt ja reklaamtahvel nimele lisatud täiendiga “deluxe”. Kui kvartali sisse keerata, satub aga päris toredasse maailma, kus kohalikud naised oma maja ees pesu materdavad (huvitav, kui kaua selliselt läbi klopitud pesu küll vastu peab?) või ukse ees naabrinaisega patravad ja võõrale sõbralikult naeratavad, kui see pilti tahab teha. Tänavapilti kuuluvad ka musta värvi notsud ja eeslitega kaarikud. Milleks veendunud taimetoitlased põrsaid peavad, jäi pisut arusaamatuks: ehk aitavad need prügi ja laga hävitada?

Olime küll mõttes alkoholiga mõneks ajaks lõpparve teinud (Indias seda igal pool lihtsalt ei saa), aga ootamatult ilmus meie ette miraažina kõrbes alkoholipood. Kingfisher oli neil lausa külmikus, nii et võtsime kuulda oma juba palavusest ja kuivusest pragunema kippuvate tšakrate hädakarjeid ja varustasime end hää külma õllega. Kõhuprobleemide vastu sai soetatud kohalik antibakteriaalne rumm, mille juurde ostsime turult pisikesi antibakteriaalseid küüslaugumugulaid. Nüüd on vist aeg üles tunnistada, et minugi sisikonnas käib öösiti tants ja tagaajamine, mis seni õnneks päevaseid tegemisi ei häiri, aga und see-eest küll.

PS. Kuna Hanuman meile vahepeal internetti ei võimaldanud, muljetasime sahtlisse ja avaldame väikese hilinemisega.