Äratuskella asemel raputas meid täna hommikul tund aega plaanitust varem maast lahti hotelli valjuhääldist tulev kutse palvusele. Meie seni kõige viisakama ja samas kõige odavama hotelli omanikud olid ilmselt moslemid. Internetiga ei varusta Allah aga sugugi paremini kui meie lemmikjumal Hanuman, kes eelmisel õhtul mitu korda ka elektri pihta pani.
Bussijaamas käisime sõiduplaani kohta uurimas juba eile ja saime ametnikult vastuseks: “There is no timetable!” Ah soo. Siis lähenes meile teine ametnik ja uuris, kuhu minna tahame. “To Hubli.” Seejärel vuristas mees meile hommikused väljumisajad ja näitas käega, kust buss väljub. Selge nagu seebivesi: kirjaoskamatud tahavad ka bussiga sõita ja infotabloost poleks neile vähimatki kasu. Vahemärkusena olgu öeldud, et Ahto pidi ilmselt samal põhjusel eile söögikohas ise meie tellimuse kirja panema.
Bussisõit on Indias elamus. Alati. Seekord ei üritanud juht meid kurvitades ja pidureid piinates oksele ajada, vaid lennutas oma reisijaid läbi aukude kihutades istmetel üles-alla justkui pingpongipalle. Igatahes sündis sellest meie jaoks uus virgutav spordiala liinibussijooga. Kui oled üks nendest, kelle ellu lisavad vaheldust seljahädad, ei taha end kuidagi niiviisi töödelda lasta. Seetõttu õppisime kiiresti, kuidas õhku lendamise hetkel käsipuu külge klammerduda ja maandumise ajal käsi amortisaatorina kasutada. Ahto telefoni sammulugeja registreeris muide kogu bussisõidu jooksul sammude pähe üle 6000 raputuse. Veel selliseid bussijoogatunde ja saan endale kaunilt voolitud käsivarred ning tugevad reielihased.
Hublisse tulime tagasi selleks, et siin õhtul Goa rongi peale minna. Seni lonkisime linnas ringi ja sattusime muu hulgas peatänaval nägema kaht erinevat aktsiooni, mis lõpuks kokku said. Ühe puhul lõid noored mehed traktorikastist edastatud mürtsuva muusika saatel hoogsat tantsu, teises osalesid plakatitega naised, pannes liikluse pea pooleks tunniks seisma. Kuna me nende sõnumist aru ei saanud, võime vaid eeldada, et mehed nõudsid külmemat õlut ja naised paremaid mehi.
Et päevale värvikas punkt panna ja enda piire testida, võtsime ühes restoranis magustoidu nimega American banana split – teate küll, jäätis ja banaanid ja kõikvõimalikud puuviljad tükeldatud kujul, viimased siinses keskkonnas koos kõikvõimalike bakteritega elusal kujul. Vähemalt on rongis midagi teha, kui und ei saa.