“Avameri” 3

Keegi võib-olla imestab, miks me Goasse tulime. Ega me plaaninudki muud kui vaid ümberistumist Margao linnas, et hakata rongidega lõuna poole liikuma. Tahtsime minna Gokarnasse, Goast veidi allpool asuvasse Karnataka osariigi randa, kuhu Goa hipid olevat liikunud pärast venelaste invasiooni. Meie plaan A muutus aga plaaniks B, kuna me ei viitsinud kell kuus hommikul Margaosse saabudes oodata veel viis tundi rongi Gokarnasse. Lihtsam oli võtta takso ja põrutada Lõuna-Goa ühte kuuldavasti viimasesse rahu ja vaikuse kantsi – kuulsa Palolemi kõrval asuvasse Agonda randa. Ei tulnud pettuda, kohati on rannas lehmi rohkem kui inimesi, pealetükkivaid rannakauplejaid siin ei kohta, kõik on väga sõbralik ja tšill ja öiste pidudeta, sest vahel satuvad siia kilpkonnad munema ja seetõttu randa kaitstakse.

20140112-IMG_0080

Seega oleme juba kolmandat päeva Agonda rannas. Merekaru Ahto laenutas täna kajaki, et minna laintesse seilama. Ujujate hoiatamiseks on rannas üleval punased lipud, sest lained on siin võimsad ja hoovused samuti. Üht kanget eesti meest, kes on nimele kohaselt merehull, see muidugi ei heiduta. Enne seletas ta mulle, kuidas kajak on lollikindel ja uppumatu riistapuu, ja piilus ise silmanurgast kuskil avamerel veest välja sulpsavaid delfiine. Jälgisin teda merele eemaldumas ja tegin fotokaga paar klõpsu üha väiksemaks muutuvast täpist, kuni minu silm enam mõne aja pärast midagi ega kedagi seletanud. Möödus palju minuteid, kissitasin silmi – ikka ei midagi. Hingasin sügavalt sisse ja välja, surusin paanikat maha, püüdsin mõelda. Kui see täpp nüüd uuesti nähtavale ei tule, on mul päris mitu dilemmat:

  • kas hakata karjuma või kätega vehkima?
  • kas teatada enne Ahto emale või meie välisministeeriumisse?
  • kas tulla tagasi Eestisse, kus mulle kui reisi algatajale etteheitvalt otsa hakatakse vaatama, või jääda Indiasse lunastust otsima?
  • kui jääda Indiasse, siis kas Goasse või Keralasse? Või hoopis mujale?
  • kas hakata kohe veganiks või alustada laktovegetaarlasena?

Küsimusi oli palju, aga kui umbes kolmveerand tunni pärast julgesin end uuesti päevitustoolilt püsti ajada ja mere poole kiigata, dilemmad haihtusid. Valge merekaru tiris kajakit enda järel kalda poole ja võisin kergendatult hingata: ma ei hakka taimetoitlaseks.

Merel ei olnud sündmused kulgenud aga sugugi vähem dramaatiliselt. Kui Ahto oli rannast GPSi andmeil umbes kilomeetri kaugusele sõudnud, kippus kajak tasakaalust välja minema – taguots vajus sügavamale vette. Siis hakkas paat kõikuma ja läks ümber. Ahto üritas uuesti peale ronida, aga paat läks jälle kummuli. Ta uuris asja ja sai selgeks, et tema laevuke on vett täis, sest küljepealset korki, mis kajaki veest tühjendamiseks ette nähtud ava sulgeks, lihtsalt ei olnud. Ahto pani näpu augu ette, et paat ära ei upuks, ja hakkas seda enda ees lükates kalda poole ujuma, ise olevat lootnud endiselt veel delfiine näha.

Kaldale ta lõpuks jõudis ja raha laenutuse eest sai ka tagasi … ja hakkas mulle siis paraplaanilennust rääkima. Päike on siin ikka väga intensiivne.

20140113-IMG_0125

 

9 thoughts to ““Avameri” 3”

Leave a Reply to Mari Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.