Kuigi Goas on väga kodune – vene keelt kuuleb siin rohkem kui Kalamajas –, tegime siiski logelemisele lõpu ja hakkasime nagu kured sügisel lõuna poole liikuma. Et India rongidest mitte üledoosi saada, tükeldasime sõidu Kochisse kaheks jupiks ja tegime päevase peatuse Udupis, ühes Karnataka väikelinnas. Arvasime, et meid ootab ees veidi üksluine aja surnukslöömine öise rongini, aga Indias ei lähe ju asjad nii, nagu sa arvad.
Üks mõistlik otsus, mille tegime kohe Udupisse saabudes, oli rongijaama kõrvale hotellitoa võtmine. Küsisime kõige odavamat ja saime 350 ruupia ehk 4 euro eest sellise toa. Kumbki seljakott sai endale oma voodi, loodetavasti nad ei nurisenud, kui nad maha jätsime. Vidukil silmadega suutsime siin enne rongile minekut isegi kerge duši võtta.
Läksime linna jõudes kohe uurima, kas kuuldused Udupi vapustavast köögikunstist vastavad tegelikkusele. Vastavad küll. Ühe hotelli restoran (mitte pildil olev), kuhu juhuslikult sattusime, ületas kõik meie ootused mitte ainult toidu, vaid ka teeninduse poolest. Mustades ülikondades ja valgetes triiksärkides mehed jälgisid oma kliente kullipilgul ja palju ei puudunud, et ka töö hambatikkudega oleks pärast sööki meie eest ära tehtud.
Natuke vahele ka hinnainfot. Eespool mainitud hotelli restoranis maksime tõeliselt suurepärase toidu (kaks käiku koos kolme õllega) ja kaasneva ümmardamise eest 8 eurot. Hilisema õhtusöögi hind veidi vähem peenes kohas oli veel naeruväärsem: kahe peale kokku 4 eurot. Kusjuures mõlema puhul oli tegu korralike hotellide restoranidega. Õlle hind on võrreldes Mumbaiga kukkunud kolm korda, odavaim oli see aga Goas Palolemi rannas: 90 rs ehk 1 euro (kes veel mäletab, siis Mumbais maksis õlu 300 rs ehk 3.55 eurot).
Udupi on üllatav linn – inimesed on siin nii lahked ja sõbralikud ja ausad ja abivalmid, et hakkad kahtlema, kas viibid ikka endiselt Indias. Keegi ei üritanud meid kordagi tüssata ega meile midagi pähe määrida, rikša eest küsiti sama (väikest) summat mõlemal suunal jne. Kõige tipuks kutsuti meid külla. Olime sattunud lonkima üsna uhkete eramajade rajooni, kui üks poiss meile järele jooksis ja teatas, et soovib enda kodu näidata. Me ei lasknud end kaks korda paluda ja võtsime talle sappa. Tutvusime tema vanemate, tädide-onude ja kogu selle famiili lastega, ajasime juttu, astusime tuppa, tegime pilti. Suupistetest, mida meile pakuti, siiski keeldusime, tehes käega kõhul paljutähenduslikke ringe. Saime teada, et pere on elevil täna toimuva suure usufestivali pärast, mida külastab tähtis pühamees. Küllap oli tegu sama kutiga, kelle hiidplakatid kaunistasid Udupi vanalinna templikompleksi ümbrust.
Siinne Krishna tempel on oluline pühapaik, mis oli juba päevasel ajal silmale kena vaadata, aga õhtul pidustuste alates lisandus kogu kupatusele ka suurejooneline valgustus, muusikaansamblid ja rahvasumm, millest Ōllesummeri korraldajad enam isegi ei unista. Ürituse lõpetamiseks lasti taevasse umbes tunni jagu ilutulestikku (väikeste vahedega küll), nii et võis arvata, et ükski hindu jumal ei jäänud austamata. Hare Krishna!
Kas sinna Udupisse kuidagi nii ei saa, et Mumbai ja muu rahvaste Paabel vahele jääks:)Võib-olla Ahto meenutas seda jumalust, keda ayhvas külla ootas, sellest see teie vastuvõtt seal perekonnas:) Mõnusat reisi jätku.Siia on saabumas ennustuse järgi väike hubane -18 jahedus.
Mumbai on minu meelest väga äge linn. Vaevalt sa soovid Indiasse pigem Dehli kaudu siseneda. :) Veel usun, et sulle meeldivad mõned kohad rohkemgi kui Udupi.
Võivad meeldida muidugi, praegu kirjeldatud emotsioonidest tundus see mulle huvitavaim:) Aga indiasse sisenemisel tahaks vältida neid rahvarohkeid räpaseid suurlinnu, poeks mõne hipiuru kaudu sisse:)
Siis peaksid pigem Hampi või mõne hipiranna valima. Udupi on ehe India linn selles mõttes, et lääne inimesed seal tšillimas ei käi ja nendele pole mõeldud, lärm jms kõik olemas, lihtsalt inimesed natuke teistsugused, tänavad laiemad ja majad kohati moodsamad.
Ega ma Indiasse väga tükigi, maailm ju suur ja lai, aga teie seiklusi on küll tore lugeda.