Vaatamine on tasuta!

Tervitused Kochist, Kerala osariigist. Tallame juba käidud radu (olime siin ka neli aastat tagasi), aga Kochi on meie jaoks hea koht ümber istuda ida poole liikumiseks. Pealekauba on see sümpaatne linnake, seljakotlaste seas armastatud paik, kuhu on muude tsivilisatsiooni hüvede kõrval jõudnud laialdaselt ka wifi. Seda leiab söögikohtadest isegi sagedamini kui õlut.

Ilmselt teeb Kerala karmivõitu alkoholipoliitika litsentside saamise söögimajapidajatele kalliks vōi muidu keeruliseks. Õnneks juhatavad restoranide töötajad meid lahkelt nii wifi kui ka ōlle suunas. Ma ei pea vist ütlemagi, et meie õllelembuse taga siin on peale palavuse suuresti alkoholi desinfitseerivad omadused. Hoiame samal põhjusel pidevalt ligi ka pudeli kangemat kärakat. Kas on abi sellest vōi muust, aga oleme nüüdseks India bakterite kuritegudele oma seedesüsteemi vastu suutnud piiri panna.

Keskpäevase palavuse eest pōgeneme Kochi kitsastelt tänavatelt paadiretkele piki linnalähedast jōge. Tegelikult on see samasugune kanal nagu kuulsatel tagavetel Allepeys, kus kunagiste riisipaatidega nüüd turiste lōbusōidutatakse. See kanal siin on lihtsalt hästi kitsuke ja meie paat ka pisike, aga seda lähemalt saame uudistada jōekaldal paikneva külakese elu-olu. Kōik veeprotseduurid toimuvad siinsamas: pestakse ennast, riideid, toidunōusid. Mōnesse peenemasse majapidamisse jookseb jōest voolik, et vesi otse tuppa pumbata. Kanalisatsioon toimib vastupidises suunas – jōgi kannatab kōike. Korra teeme ka peatuse, et vaadata ühes majapidamises kookoskiust köie valmistamist. See käib stiilis teeme-pesumasinale-peedist-trumli: n-ö vokk on kokku keevitatud jalgrattast ja elektrimootorist, voki väljalülitamine platsi teises servas käib leidlikult pika nööriga. Muidu on jōel harjumatult vaikne ja rahulik, suurimad lärmajad on sulelised puulatvades, kelle seas näeme ka mitut Kingfisherit (ärge nüüd kujutlege, et näeme palavaga ōlut juba puu otsas).

Pärast paadiretke laseme autojuhil end Kochi kaksiklinna Ernakulamisse maha poetada, sest rongijaam asub just siin. Pimedas jätab linna peatänav oma uhkete äride ja kallite restoranidega täitsa suurlinna mulje. Lōbustame end ühes rōivapoes, mille omanik tirib meid peaaegu kättpidi sisse äraleierdatud lausega “Looking is free” ja laotab mulle järjest proovimiseks ette erinevaid hilpe. Vaatan seda ja teist ning lahendan olukorra klassikaliselt: mulle meeldiks veidi teistsugune tegumood, seejärel teistsugune värv ja siis teistsugune materjal. Aidaa! Jätame oma raha hoopis väga sümpaatsesse restorani ja suundume siis rongijaama, et magada ratastel juba teine öö järjest.