Meie India-reisi refrään “Where are you from?” – “Estonia.” – “Aa… Stoonija” hakkab juba veidi ära tüütama. Aeg-ajalt tahaks hoopis vastata, et Rajastanist vōi Gröönimaalt vōi Moskitaaniast, eriti kui küsitakse vaid selleks, et sulle järgnevalt midagi pähe määrida. Ōnneks areneb vahel siiski päris toredaid vestlusi ja rōōmuga vōin öelda, et kohtasime indialast, kes teadis peale Eesti ka Lätit ja Leedut. See on parajalt kontrastne tolle mehe maailmapildiga, kes küsis täpsustuseks, millises osariigis see Stoonija asub.
Täna hommikul jōudsime Maduraisse, mis asub Tamil Nadu osariigis. Tänavapilt on siin teistmoodi kirju ja naljakaid detaile kohtab igal sammul. Igal sammul kohtab ka neid, kes sind oma moto- vōi velorikšasse meelitavad ja samas ka valuutavahetust, õmblusteenust ja hotellituba pakuvad. Väga mitmekülgsed inimesed on!
Madurais käiakse eelkōige Meenakshi templi pärast. See on oma uhkete, üle linna kōrguvate väravatornidega nägemist väärt, kindlasti ka sisenemist väärt, aga meie endas sellist jōudu ei leidnud, et paar tundi leitsakus palverändurite keskel järjekorras oodata. Läksime seda jōudu siis linna peale otsima ja vastu kōiki ootusi ka leidsime. Jōujaamadena toimivad Madurais suuremate hotellide restoranid, et te teaks. Eriti toredad on restoranid katuseterrassidel, kus puhub leebe tuuleke ja enamasti avaneb ka vaade templile. Kui jälle jaksama hakkasime, meenus mulle, et tegelikult näeb templi sisemust Youtube’i videostki.
Vōtsime siis endale uue missiooni – leida linna pealt wifi. Kuigi see tundus alguses veel keerulisem väljakutse kui Madurais kinni peetud Eesti meremeeste vabastamine, suutsime leida kolm ühes – katusel asuva jõujaama koos wifiga –, nii et meie blogistamine vōib jätkuda. Vodafone’i SIM-kaardi internetti, mille eest käisime Mumbais välja 500 ruupiat, pole meie aga Indias oma ihusilmaga näinud.