India on meie jaoks seekord otsa saamas ja tänane päev sobis siinsetele seiklustele (kookos)rasvase punkti panemiseks ideaalselt. Ehedaid elamusi kogunes nagu kärbseid lehmakoogile, kui väljenduda indialikus võtmes.
Äratusele kell viis järgnes kolm tundi täistuubitud rongi üldvagunis, neist pool maad püsti seistes. Polnudki nii hirmus, kuigi mul õnnestub enda riided India rongis alati ära määrida. See pole ka ime, meie silme all tiris üks ema oma lapse jalast ära seedejääke sisaldavad püksid ja tõstis ta seejärel palja tagumikuga rongiistmele istuma. Veidi hiljem maandus samale istmele juba keegi teine.
Nüüd vōib öelda, et oleme India risti läbi sõitnud. Rong tōi meid idarannikul asuvale Rameshwarami saarele, kus asub sama nimega püha linn. Mandriga ühendab seda raud- ja maanteesild ning viis sajandit tagasi sai siit jala Sri Lankasse – selle loodusliku silla (Adam’s Bridge) on tormid nüüdseks hävitanud.
Rameshwaram on väga sümpaatne koht! Raske seletada, miks mõni India linn rohkem meeldima hakkab kui mõni teine, aga Rameshwaram on kindlasti vaiksem ja rahulikum, suurlinnalikku tüütamist on vähe, sest põhilised külalised on hindud oma palverännakul – siinne Shivale pühendatud tempel on üks hindude peamiste palverännakute sihtkoht, kuhu elu jooksul peab jõudma. Inimeste, eelkõige siia väiksematest kohtadest sattunud siseturistide huvi välismaalaste vastu on aga suur ja siiras.
Õlle olemasolu pole nii pühas linnas isegi viisakas mäletada, ka restorane, mis pakuvad liha, on vaid mõni. Sõime siin ka oma esimese banaanilehele serveeritud toidu ja muidugi tegime seda sõrmedega – selles linnas sulle naljalt juba kahvlit ei leita. Polnud vajagi, kättpidi toidus sonkimine oli endiselt sama tore kui lapsepõlves.
Üks suur põhjus siia geograafiliselt huvitavasse kohta tulla oli ka Danushkodi, kitsal maaribal asunud linn, mida kutsutakse kummituslinnaks pärast seda, kui 1964 tohutu tsüklon ja hiidlaine linna maatasa tegid, uputades muu hulgas ka terve rongi koos inimestega. Praegu elavad üksikute varemete ümbruses vaid mõned kalurid. See-eest on pandud see paik kenasti tulu teenima, neliveolised bussid rühivad läbi liiva kummituslinnani ja tagasi, viies uudishimulikke kunagise looduskatastroofi tagajärgi uudistama.
Tutvusime Danushkodisse minnes väga toreda belgia noormehe Thomasega, kes oli Indias mingi stipendiumiga õppinud ja nüüd siin juba teisel reisil pärast õpinguid, kavatsedes varsti jälle tulla. Vahetasime temaga India-muljeid hilisõhtuni ja soovisime kinnitada meie vastset sõprust masala teega, aga ka see jook on Rameshwarami jaoks vist liiga kange – ükski söögikoht siin mingisugust teed ei tunnista. Patuhimu teeb aga visaks ja nii saime lõpuks topsid kokku löödud otse tänaval.