Täna ärkasime juba pool viis, et kimada oksekomeediga Sigiriyasse. Jah, bussijuhid ei jää siin India ametivendadele sugugi alla. Kuigi kurv ajas kurvi taga, õnnestus meil arendada 93 km/h tippkiirust – Indias jäi see vaid 75 kanti, sedagi lauskmaal sirgel teel. Olin sunnitud registreerima, et minu ees (ja õnneks akna all) istunud kohalik naine oli söönud hommikuks midagi kollast.
Sigiriya on kuulus u 200 meetrit kõrge kivikamaka poolest, mille otsa üks pöörane kuningas otsustas 5. sajandil oma palee rajada ja kivi ümber kuningriigile pealinna ehitada. Nüüd on tegu Sri Lanka kõige külastatavama ja UNESCO nimekirja kuuluva vaatamisväärsusega. Läbisime siis meiegi need u 12 000 trepiastet ja lisaks terve rodu treppe lähikonnas Dambullas asuvasse mäkke, kus asuvad maailmapärandisse kuuluvad kaljutemplid.
Ei suudagi nüüd otsustada, kas näha täna öösel unes lõputuid treppe või lugematut hulka Buddha-kujusid. Kui lisada nendele sooritustele veel kahel päeval järjest 3 km üsna järsust teest allamäge kõndi meie elupaigast Kandy linna, on mõistetav, miks minu kõnnak sarnaneb praegu munema hakkava pardi omaga. Mõni meie reisiseltskonnast saab uhkeldada ratturi treenitud tagajalgadega, aga mõni teine kadestas alles suvel neidki, kes istuda ja seista said. Uni niitis meid jalust pool kümme õhtul.