Las kallab!

Meie päev algas täna Sri Lanka hommikusöögiga: sissejuhatuseks toodi puuviljavalik (banaanid, ananass, arbuus) ja laimimahl, järgnes kartulikarri ja mingi soe maitsev sibulamögin, seejärel serveeriti kohalikku munaomletti ja kogu seda kupatust saatis suur taldrikutäis ahjusooje kookoserotisid ehk leivakesi. Tee, kohv ja moos veel peale selle. Küllap nad korrutasid enda kogused meiesuguste hiiglaste puhul igaks juhuks kolmega, sest ise nad on siin nii pisikesed-pisikesed, ei tahaks kuidagi uskuda, et selle ühekorraga nahka suudavad panna.

20140123-IMG_1019

20140122-IMG_0991

20140123-IMG_1043

20140123-IMG_1060

image

Suurem osa neist kaloreist jäi kulutamata, sest veetsime terve päeva istudes – bensiini põletades ja pidureid kuumaks küttes. Rolleriomanik, kes oli tänavanurgal nõus meile oma kaherattalise sõbra laenutama, ei küsinud ei meie ega öömaja nime, telefoninumbrit ega isegi raha ette. Andis võhivõõrastele turistidele oma masina ja kadus, paludes see pärast samale tänavanurgale tagasi tuua.

Kilometraaži tuli u 65 ja max kõrgus, mille vallutasime, oli 1,3 km. Oli hirmus ilus ehk nii hirmus kui ka ilus. Esimest eelkõige siis, kui kiirus läks juba selliseks, mille peale piloot kurvis teatas, et nüüd peab “kallama”. Mul ei olnud peale vee paraku sel hetkel midagi kallata ja seetõttu ei tahtnud kõhe tunne kuidagi kaduda. Liiklus on siiski väga viisakas, tervituseks tuututatakse ja ka külaelanikud, teekorjajad ja koolilapsed viipavad või hüüavad tere ja muidugi naeratavad. See on siin riigis küll ääretult tore, et nii kui sa juhtud kohalikule otsa vaatama, tõmbub tema nägu laia naeru täis. Alguses kahtlustasin ehteestlaslikult, et nad naeravad meie pleekinud välimuse üle, nüüd aga usun juba tõesti, et oleme sattunud naeratuste maale.

image

Lõpetan reisisoovitusega: Ellasse ei tasu tulla, kui sind ei võlu lopsakas roheline loodus, mäed, kaunid vaated, teeistandused ja -tehased, väikesed külad, sõbralikud inimesed, suurepärane toit ja mõnusa fiilinguga kohvikud-baarid.

Ahto märkus:
Täna rolleriga tiirutades oli mul alguses kallutajaga palju probleeme, küll oli tee auklik, küll kurv liiga järsk, küll kiirus liiga suur. Seda niikaua, kui kallutaja endale puhkepausi ajal õlle võttis, aga valida polnud muud kui 8,8% Super Strong. Pärast seda peatust arvan teadvat, mis oli Eesti edukate külgvankrikrossitajate saladus. Igatahes ei takistanud minu kallutaja enam sōitu, vaid nõudis, et me rohkem möödasõite teeksime, ja huilgas enne järske kurve ise, et signaali arvelt akut säästa.

image

 

 

8 thoughts to “Las kallab!”

  1. Eksitav pealkiri, arvasin juba, et saab lugeda kahe eesti koljati seiklusi troopilises vihmaseinas:) Aga pilti vaadates, tundub, et pärdiku olete omale juba leidnud.

    1. Vihma eile õhtul hilja isegi kuulsime, aga ei näinud. Pealkirja kahe(kolme)mõttelisus täitsa taotluslik, “kallamine” on ratturite släng, meil siin üks reisiseltskonnast on kunagi ju rattatrenni teinud. :)

    1. Aino, nii väiksel kiirusel ei ole vaja kallata. :) Aga sellist varianti sai Goas proovitud küll, et blondiin oli ees.

  2. Kallavad kõik kaherattalistel sõtjad ja nagu postitusest lugeda ka kolmerattalistel sõitjad. Muidugi eks mootorrattusid käivad ju ka ratturite alla.

    1. Meil oli siiski kaherattaline, aga tuk-tukiga kallamine oleks ka päris lõbus. Ahto lisab, et kui liiga palju kallata, võib neljajalgseks muutuda.

Leave a Reply

Your email address will not be published.