Meri müriseb

Ma ei ole veel rääkinud, mismoodi näeb välja õhtusöök nendele, kes elavad puu otsas. See ei toimu valgustatud ja meeldiva seltskonnaga sisustatud trendikas restoranis, mille õhk on jahedaks konditsioneeritud. Pidime istuma vaid kahekesi keset džunglit kottpimedas lageda taeva all, ainsaks valgusallikaks tähed ja kastekannu ehitatud tõrvik.

Meie laua ümber siiberdas kaks meest, üks neist jälgis pidevalt, kui palju me oleme juba ära söönud, ja niikui mõni kausike tühjaks sai, jooksis seda eemal asuvasse kööki täitma. Viisakate inimestena üritasime alguses püüdlikult kõik pakutu ära süüa, aga peagi hakkas olukord meie kontrolli alt väljuma. Kui olime tohutu riisivaagna suure vaevaga tühjendanud, toodi meile sama suur kogus asemele! Üsna ilmselt olime sattunud end džunglis varjavate inimsööjate juurde, kes otsustasid meid enne nahka pistmist korralikult nuumata. Vedasime neid siiski ninapidi ja jätsime teise vaagnatäie riisi puutumata.

image

Hommikul põgenesime kohe pärast järjekordset nuumakatset, sihtkohaks Tangalle rand. Seekord sõitsime nagu normaalsed turistid kohaliku bussiga ja nautisime terve tee adrenaliinisööste. Lisaks nautisime üht meest, kes rikkis bussiraadio heastamiseks laulis kõigile reisijatele tamburiini saatel enda keeles ilusa, aga kurva loo sellest, et ta tahaks kunagi külastada mõnd kaunist põhjamaad, kus männilatvades silkavad oravad ja kevadet kuulutavad sinililled, aga  ta peab hoopis oma vanale emale reumarohu ostmiseks pirukaid müüma ja ülerahvastatud bussides esinema. Meie süda küll härdus ning andsime tema unistuse täitumiseks oma väikese panuse.

20140126-IMG_1576

20140127-IMG_1808

Tangallesse jõudes läksime kohe tasuta ajurvedaprotseduurile, mis koosnes D-vitamiinivannist, lainemassaažist ja liivakoorimishooldusest. Nagu arvata võite, oleme justkui uuesti sündinud – energiad vibreerivad tšakrate vahel nagu Foucault’ pendel.

20140126-IMG_1624

Seejärel istusime küünlavalgel (hoiavad isegi turistide arvelt elektrit kokku!) ühes rannakohvikus, murdlained kõrvulukustava lärmi saatel kaldaliivale loksumas, ja maadlesime end paksuks söönud krevettide ja kalmaaridega. Need püüdnud kalur käis end meile miskipärast isiklikult tutvustamas (tahtis teada, kuidas maitsevad – nagu ta juba ei teaks!), ütlesin siis viisakalt, et ma pole veel jõudnud proovida, tegelen köögiviljalisandiga.

image

Praegu lösutame oma võõrastemaja ees ja desinfitseerime seedekulglat, nagu soovitame igaks juhuks teha kõigil, kellele serveerivad mereande speaitsalistid.

20140126-IMG_1638

Kõrval olevas rannarestoranis mängitakse suurepärast muusikat, mh selliseid maailmatasemel artiste nagu Shakira, Reel 2 Real, Mr. Jamming. Minu meelest võiksid nad heli veel kõvemaks keerata, sest mere lärmakat kohinat on endiselt kuulda. Valisime Tangalle, sest see pidi olema vaikne ja rahulik rand, aga sellise mürina saatel ei saa ju magada…

4 thoughts to “Meri müriseb”

  1. Lugesin just hiljuti, et sealkandis peab oitu järgi jätma. Et kui sa kõik ära sööd, siis on see märk, et sa pole saanud piisavalt ja sulle tulebki juurde tuua.

    1. Eks me hakkasime lõpuks sama kahtlustama. Me isegi ütlesime, et pole vaja juurde tuua, aga nende etikett nägi ilmselt teistmoodi ette.

  2. Nähtavasti räägitakse sugupõlvede kaupa veel legendi kahest valgest kahemeetrisest õgardist, kes kogu saare tahtsid paljaks süüa:)

    1. :) Eks järgmisel hooajal ole näha, kas toiduportsjonid on kahekordistunud. Kui jah, võime selle julgelt enda kontole kirjutada.

Leave a Reply

Your email address will not be published.