Munad liivas

Tänane hommikusöök väärib taas äramainimist, olgugi et me päris täpselt ei tea, mis puuvilju endale suhu pistsime. Ehk on keegi teist parem asjatundja (banaanil ja ananassil teeme siiski juba vahet). Äkki pakub ka huvi, et puuviljade juurde pakuti pühvlipiimast valmistatud jogurtit (curd) koos kookosemeega. Järgnes juba toekam käik. Meie suur lemmik on kookosega küpsetatud roti ehk ümmargune leivake, millele käib peale vürtsikas salsa moodi mögin.

20140126-IMG_1588

20140127-IMG_1779

20140127-IMG_1708

Päeva esimene pool oli tihe: Ahto pildistas üles kõik kohalike kalurite paadid, mina kõik murdlained. Õnneks läks taevas pärastlõunast pilve ja saime veidi hinge tõmmata. Istusime rannarestoranides ning vaatasime tundide viisi kaldale kihutavaid laineid ja nende vahuseid mustreid liival. Ei tüüdanud meid see saade…

image

Kuklas on siin mere vägevust imetledes kogu aeg siiski teadmine, et tsunami laastas seda külakest kümme aastat tagasi üsna rängalt ja hukka sai umbes 400 inimest. Meie võõrastemajast mereni on ligi 30 meetrit, aga pole tihanud uurida, kuidas nemad selle üle elasid. Laekonstruktsioonid paistavad küll uued olevat ja päris kindlasti oli meie praegune tuba maast laeni vett täis.

20140127-IMG_1828

20140127-IMG_1829

Meri võib olla ohtlik, aga see annab ka elu. Meil õnnestus seda kogeda täiesti imelisel viisil. Suust suhu ja telefonitsi jagatakse õhtuti Tangalles infot selle kohta, kas 7 km eemal asuvasse Rekawa randa on tulnud mõni kilpkonn. Ootasime uudist ühes rannarestoranis ja poole kümne paiku andiski ettekandja teada, et üks kilpkonn kaevab pesa ja valmistub munema. Ta helistas ette, et tuleme, ja tellis meile tuk-tuki. Rekawas on käivitatud kilpkonnade kaitse projekt, milles löövad kaasa lääne vabatahtlikud noored. Vaid mõni aasta tagasi kasutasid siinsed kohalikud nii kilpkonni kui ka nende mune toiduks, mis hakkas aga tõsiselt nende loomade arvukust ohustama. Praegu valvatakse siin ööpäev ringi iga pesa.

Sri Lankal käib munemas seitsmest erinevast merikilpkonnast viis. Meil oli õnne sattuda sündmuspaika ajal, kui munema tuli roheline merikilpkonn, kes kasvab kuni meetrisuuruseks. Umbes nii suur see isend oligi! Ühtegi lampi kasutada ei tohi, v.a punase valgusega LEDid, mida kilpkonn ei näe. Munemise ajal on kilpkonnad justkui transis, nii et vaadata saab päris lähedalt. Pärast munemist kulus umbes tunnike pesaks kaevatud augu kinnikatmiseks. Liiva lendas sel ajal kahele poole. Seejärel hakkas ta tasakesi mere poole tagasi loivama, järel justkui roomiktraktori jäljed. See mõjus mingil põhjusel väga liigutavalt ja ülevalt, vaatama kogunenud seltskond hoidis hinge kinni ja oli hiirvaikne. Kui lained suure looma viimaks oma embusse võtsid, oleks tahtnud plaksutada nagu lennukis õnnestunud maandumise järel. Samal ajal oli rannas munemas ka teine kilpkonn, kuid tema esimene pesaauk ebaõnnestus, see varises kokku. Siis läks kilpkonn korraks vette ja tuli uuesti tagasi teist pesa ehitama. Seda me pimedas küll ise ei näinud, asjade arengust andsid teada projekti töötajad.

Kuulsime pealt kõnelust, et mingi perekond oli oodanud telefonikõnet kilpkonna munema tulekust (praegu pole neil hooaeg) kaks nädalat. Oleme seetõttu õnnega koos – hakkasime alles samal päeval uurima, kuidas midagi seesugust näha saaks. Samasugune õnn sai meile osaks ka Yala rahvuspargis, kui peaaegu esimene loom, keda me auto ees üle tee minemas nägime, oli leopard. Pärast näidati pargi teistele külalistele hoopis meid – vaadake, nemad nägid leopardi.

 

8 thoughts to “Munad liivas”

  1. Olgu see muu eksootika, mis ta on, nu see meri ja päike ja puu otsas majad, aga vot see kilpkonna-värk teeb juba kadedaks! Miskit nii haruldast näha on ikka suur kingitus. Õnnelikud inimeed ;)

  2. Ah, et olete juba puu otsast maas . Mulle meeldis väga see teie
    puuotsas elamise lugu. Äkki küsite projekti kaasa, saaks ka
    Jaagu-Mihklil rakendada. Meil ju ehitajad omast käest võtta.
    P.s. Kilpkonna mune ärge kaasa tooge. Kes need välja haub ,
    kassid ei oska ja päike ei ole nii soe.
    Tulge juba koju, meil on ilus suusailm.

    1. Puu otsas elamine sai kahjuks otsa ja nüüd oleme juba paar päeva ookeani rannas. Kilpkonnamunad on ööpäevaringse valve all, neid ei saa kuidagi näppida. Tea isegi, kas valges selle koha üles leiaksime, mida pimedas giidi juhendamisel vaatamas käisime. Oma tarzanisuvila mõtteid jõudsime mõlgutada ka, eks näis, kas tuhin läheb üle või saab kunagi ka reaalsuseks. Suusatada tahaks juba küll (see on minu arvamus, Inge vist ei arva sama), nädala lõpuks oleme kodus.

  3. Lumel on vähemalt 50 halli varjundit, mingi sellenimeline raamat pidi popp olema, äkki ongi lumest? Ma tegelt tahaks ühte meetrise kilpkonna muna küll, ei hakka kodus ühelgi hommikul igav, kui otsid, kuhu tumba öösel roomanud on.

Leave a Reply

Your email address will not be published.