Ahto:
Jätsin endaga kaasas tilpneva blondiini varahommikul iluund magama (blondiini enda sõnastus) ja läksin randa kaluritega meestejuttu ajama. Üks kalamehenäss kutsus mind endale appi võrke merest välja võtma, kuna ta oli kuuemehepaadiga üksi, aga see paraku ei sobinud mu ajagraafikuga ja pidin keelduma. Küsisin ta käest rannas oleva raskekuulipilduri ja maanteel öösel olnud teetõkete kohta.
Sain teada, et Tangallesse on tulnud puhkama Sri Lanka president. Vahetasime ka kuulipilduriga tervitusi ja naeratusi ning jalutasin edasi. Eemal avastasin restoraniomaniku, kes oli koos abilisega kookospähkliraksus. Tervitasin neid ja korraldasime puu otsa ronimise fotosessiooni. Kuna nad olid mulle ilmselt võõral krundil vahele jäänud, andsid nad süütunde leevendamiseks ühe kookospähkli mulle. Seejärel aitasin paar paati kaldale tõmmata, uurisin saagi kohta ja sain veel mitu pakkumist kalale minna. Paadi saabudes toimus rannas kohe väike kalaturg, kus restoranide kokad ja perenaised valisid värsket kala. Tagantjärele on kahju, et taskus polnud pakki suitsu, mida kalurid ikka ja jälle küsisid – jutud oleks olnud veel pikemad ja huvitavamad. Üllatas see, et meeste hulgas oli päris palju neid, kes inglise keelt talutavalt purssisid.
Inge:
Jätsime võõrastemaja pererahvaga sõbralikult hüvasti, saime teele kaasa kotitäie banaane ja istusime oma lemmiksõiduvahendi bussi peale.
Ei pidanud kahetsema! Minu pluus omandas sõidu ajal uusi ja üldsegi mitte sobimatuid värvitoone, lisaks arenes vasaku käe kakspealihas. Isegi merekaru Ahto tunnistas, et ajas kergelt iiveldama. Sihtkoht oli Mirissa rand, mis on võrreldes Tangallega veidi rahvastatum. Me ei ole kuigi pretensioonikad ja võtsime endale esimese öömaja, mis ette jäi – otse rannas, rõduga ja vaatega merele.
Üllatuseks selgus, et see rannariba on lühem ja rand looduslikult isegi ilusam kui Tangalles, kuigi siin on veidi rohkem rahvast. Fiiling on mõnus: kõige popim muusika on reggae, pimedal ajal särab rand tuledes, laudadel põlevad küünlad ja trimmis torsodega ilusad Sri Lanka poisid, surfaripüksid jalas, meelitavad keskealisi valgeid prouasid värske kala lettide ees restorani. Tegime vahepeal sutsu naaberkülla Weligamasse, kus oli äge kohalike rand veel ägedamate paatidega (midagi ootamatut juhtus ka — saime korraks vihma ja läbimärjaks), ning tulime siis Mirissasse tagasi ja lasime ka ennast surfaripükstega poistel ära võluda. Nii meriahven kui ka homaar olid väga hästi valmistatud ja maksid kumbki koos lisandiga vaid 800 ruupiat ehk u 4.50 eurot. Keegi võiks neile tüüpidele siin siiski selgeks teha, et nii hõrgu kraami juurde friikartuleid või kuiva keedetud riisi pakkuda on mage.
