Mirissa sadamast suundub igal hommikul merele terve armee jagu lõbusõidulaevukesi, pardal kaameratega relvastatud turistid ja kõigi pilk ainiti laintesse suunatud, otsimas mõnd kumerat selga. Kuna vaalade ja delfiinide nägemise tõenäosuseks hinnatakse siinsetes vetes 90%, otsustasime ka nendega silmast silma kohtuda.
Pärast tunnipikkust loksumist sattusime tohutu suure delfiiniparve teele (vihje tuli ilmselt kaluritelt, kes olid kalaparve jälitanud delfiinidele sappa võtnud). Siis muutsime kurssi ja kogunesime koos ülejäänud laevastikuga kohta, kus oli märgatud sinivaala. Täitsa veider, kuidas rohkem kui kümme alust meeleheitlikult ühtainust suurt looma jälitas, aga elamust see siiski ei vähendanud. Kohati sattus vaal meile üsna lähedale puristama. Tagasiteel ujus lainetes vastu ka suur merikilpkonn, aga tema ei olnud nõus poseerima ja sukeldus.
See must triip seal lainete vahel on vaala selg.
Teel Gallesse, meie järgmisesse sihtkohta, hüppasime bussist maha ja tegime tutvust kohalike tokikaluritega. Tokkide otsas kalastamine on Sri Lanka lõunaosa unikaalne kalapüüdmisviis, mida harrastasid kõige vaesemad kalurid, kes endale paati soetada ei jaksanud. Siiski on paljud akrobaatkalurid nüüdseks aru saanud, et tulusam on elatuda mitte kalapüügist, vaid turistidele poseerimisest. Üks mees on kaldal ja nõuab pildistamise eest raha, samal ajal viibutavad teised meres tokkide otsas rõõmsalt õngega. Igati kiiduväärne ettevõtlikkus! Jõudsime ju meiegi Indias järeldusele, et kui on nõudlust, tuleb vaid teenusele hind määrata.
Galle bussijaamas võttis meid sihikule mees, kes tutvustas end raudteetöötajana ja hakkas agaralt seletama, mida kõike siin linnas näha saab. Nende vaatamisväärsusteni jõudmiseks tuleb aga võtta “public tuk-tuk”, mis sõidutab väga soodsa kilomeetrihinnaga, ootab kas või tundide viisi tasuta ja teeb meie elu sellega igati lihtsaks. Kahju, et me selle seikluse olime Bangkokis juba aastaid tagasi läbi teinud ja asjal polnud enam uudsuse võlu, aga kellega pole nii veel juhtunud, sellel soovitame kindlasti kaasa mängida. Neid “sertifikaatidega tõendatud” odavaid juveele ei pea ju ostma (meie ka ei ostnud), aga see-eest saab teada, kui mitu eri kohtades asuvat meest teie haneks tõmbamise katsega tegeleb ja kui osavalt neil see skeem on üles ehitatud. Kes pole veel kuulnud, siis Bangkokis pühendus meie lollitamisele vähemalt viis meest, neist üks politseivormis, üks blondeeritud tailane, kes väitis end olevat briti, ja veel mõned “juhuslikult” meie teele sattunud tegelased.
Galle üks suuremaid tõmbenumbreid on Fort, kunagine portugallaste rajatud kindluslinn. See on täis toredat koloniaalarhitektuuri, tänavad on kitsad ja üsna vaiksed, sest liiklus on hõredam kui ülejäänud linnas, see-eest leiab siit rohkesti sümpaatseid restorane ja kohvikuid. Mõistagi on see neil põhjustel ka turistide lemmiklinnaosa Galles. Oma reisi viimase õhtusöögi sõime siin troopilise paduvihma saatel ühes pisikeses ja väga armsa aiaga kodurestoranis. Tuunikalaga ja veel üheksa kastmega karritoit oli väärt kõiki Tripadvisori kiidusõnu, lisaks tutvustas perepoeg huvi korral põhjalikult, kuidas mõnd rooga valmistatakse. Meid huvitas enim baklažaanikarri!
Vanasõna “Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi” kehtib nii Sri Lankal kui ka Indias veidi varasematel kellaaegadel kui meil. Tööpäeva alustavad paljud juba kell kuus hommikul, aga õhtul kell kümme, kui Eestis elu ja melu alles hakkab hoogu sisse saama, poetakse siin juba põhku. Ka meie ärkame siin iseenesest enne kuut, õhtul hotellitoas seda postitust kirjutades jäin aga, tahvel pihus, lihtsalt tukkuma.