Ma olen alati mõelnud, et kes on need napakad, kes lennukist enda süül maha jäävad. Nüüd ma tean. Need on sellised inimesed nagu meie.
Me ostsime piletid kaheksa kuud ette. Olen veetnud nende kuude jooksul lugematu arvu tunde guugeldades ja reisiplaani koostades. Oleme pannud end kirja välisministeeriumis. Teavitasime oma reisist panka. Meie lennupiletid, öömajade broneeringud ja tähtsad dokumendid hõljuvad internetipilves. Meil on kaasas moodne tehnoloogia koos nutikate programmidega. Meie pakkimisnimekiri on kuulikindel, miski oluline ei oleks saanud maha jääda, samas pole ka midagi liigset. Me ei ole jätnud midagi kahe silma vahele, sest me oleme kogenud ja põhjalikud. Ja ometi…
Lennanud Estonian Airiga Moskvasse, tuli meil Šeremetjevos Ho Chi Minh City ehk Saigoni lennuni umbes kolm-neli tundi parajaks teha. Sõime kõhud täis, võtsime õlled. Aega oli. Võtsime veel ühed õlled. Siis tuli meil hiilgav idee uurida välja, kui palju võtab aega lennujaama ühest otsast teise kõndimine. Selleks tuli mõistagi ühest otsast teise kõndida. Kulus 16 minutit. Ühtlasi saime kahe lennujaama peale täis ka 10 000 sammu — piisav füüsiline koormus enne kümnetunnist lendu. Palav hakkas seda tehes ka, mistõttu otsustasime janu kustutada. Selle käigus, üsna juhuslikult vaatas Ahto oma nutikat telefoni ja märkas, et see kuvab nii Tallinna kui ka Moskva kohta täpselt sama kellaaega. Siis meenus talle pärast maandumist telefoni tulnud teade, et võrk ei suuda öelda kohalikku aega.
Ahto läks asja uurima. “Pardale minek lõpeb kohe, jookseme!” hüüdis ta tagasi tulles. Jätsime pooleldi joodud õlled lauale ja spurtisime. Tühjas väravas vaatasid teenindajad kella ja teatasid lootusrikkalt, et me veel jõuame. Lennuki väljumiseni oli viis minutit. Pardale minek lõpeb 20 minutit enne väljumist. Tehniliselt olime maha jäänud. Reaalselt päästis meid ootamatu hilinemine — seoses pagasi laadimise venimisega lükkus väljalend 15 minutit edasi.
Kõik käis nii kähku, et kui me istmetele maandusime, tekkis mul tõsine kahtlus, kas me oleme ikka õigele lennukile sattunud. Olin valmis juba ümbritsejatelt küsima: “Vabandage, kuhu me sõidame?”, kui Ahto selle istmeekraanilt lõpuks ise välja otsis. Ehmatusele järgnenud kergendus oli nii suur, et itsitasime veel tükk aega nagu purjus pubekad.
PS! Aeroflot on igati tasemel lennufirma. Meie raudne tiivuline oli parajalt pirakas Boeing 777, kus on kõik klassikalised pikamaalennu mugavused ja väga sümpaatne teenindus. Kui wifi ei oleks tasuline, kõrvaklapid oleksid kvaliteetsemad ja toit ei peegeldaks Venemaa majandusseisu, võiks Aeroflot ka Euroopa parimale lennufirmale Turkish Airlinesile julgelt kandadele astuda.
Loodetavasti see ettevõte Venemaa tegevuse tõttu liiga palju kannatada ei saa, vaid toob koos lääneliku ärikultuuriga riiki ka avatumat mõtlemist.