Õppisime vietnami keelt ja ettevõtluse aluseid

Eilsest päevast suurt midagi rääkida ei ole, olime pehmed nagu kapsahautis, kui pärast magamata ööd lennukis Mekongi, täpsemalt Ben Tresse jõudsime. Päeva kõrghetkest ei saa siiski vaiki olla: meist said hoobilt multimiljonärid. Tõe huvides tuleb lisada, et see juhtus meiega pangaautomaati kasutades.

 

Ben Tre on väike linn, mille üks osa asub ühel ja teine teisel pool jõge. Meie oleme otse jõe kaldal sellel poolel, kus valitseb rahulik külaidüll. Seda me siit otsima ju tulimegi (hea küll, mina tulin, sest Ahtol meie plaanidest suurt aimu ei ole).

image

Veetsime terve päeva jalgratastel — kirja sai 40 km 35kraadise palavuse all. Sellisel distantsil näeb ja kogeb Vietnamis nii mõndagi, eriti kui arvestada, et Mekong on riigi üks kõige rahvastatumaid piirkondi. Meie õnneks on Ben Tre ümbrus aga üks vaiksemaid ja maalilisemaid kohti deltas ning pakub just seda, mille vastu me reisides enim huvi tunneme — vaadet lihtsate inimeste ellu, võimalust saada aimu nende igapäevasest toimetulekust ja viisidest leiba teenida.

imagePeale “hello”, mis saatis meid pidevalt, ei ole kohalikud teisi ingliskeelseid sõnu pidanud vajalikuks õppida. Seetõttu tuli meil juba esimeses külapoes hakata vietnami keelt omandama. Ma ei tea, kas selles on midagi sümptomaatilist, aga kõigepealt saime selgeks väljendi bia lanh. Mõelge ise, mida see võiks tähendada. Igatahes mitte sooja piima. Esimese väljendi juurde omandasime tänulikult kohe ka teise: cam on ban ehk aitäh.

Ruraalse Vietnami leidlikkust ja ettevõtlikkust illustreerivad hästi järgnevad pildid.

Kookospalmipadrikust leidsime ootamatult konnakasvanduse. Prantslaste toidulauale jõudsidki need kahepaiksed muide Aasiast.
Kookospalmipadrikust ootamatult leitud konnakasvandus. Prantslaste toidulauale jõudsidki need kahepaiksed muide Aasiast.
Juuksuriäri avamiseks on vaja ainult kääre ja kuuti.
Juuksuriäri avamiseks on vaja ainult kääre ja kuuti.
Riisipaberite valmistamine lõpeb nende laiali laotamise ja kuivatamisega.
Riisipaberi kuivatamiseks sobib ka teeäärne.
Pole äriideed? Tee kasvõi karaokebaar!
Pole äriideed? Tee kasvõi karaokebaar!
Meelelahutusäri Vietnami küla moodi võib tähendada ka kukevõitlust.
Meelelahutusäri Vietnami küla moodi võib tähendada ka kukevõitlust.

 

3 thoughts to “Õppisime vietnami keelt ja ettevõtluse aluseid”

  1. Mitu đồngi siis ühe bia eest välja tuleb käia? Ja kui bia lạnhi ei küsi, kas siis antakse bia ấm?

    1. Kõige odavam oli pildil nähtud poes — 10 000 dongi ehk u 40 senti. Sealgi pakuti algul sooja õlut, pärast keeletundi telefoni tõlkeprogrammi abil andis aga poiss enda jaoks külma pandud õlled ära. Keskmine hind on 15 000. Ilmselt on külmkapp külas luksus, enamasti pakuti meile tõepoolest sooja õlut, seega oli see väga oluline fraas ära õppida. Ühes kohas valati meil klaas jääd täis, õlu tuli peale valada, et seda külmana juua. See pidi siin levinud praktika olema, aga maitse on niimoodi teadagi milline. Jää õnneks seedeprobleeme ei tekitanud.

      1. Hoi Anis on happy houri ajal väike kann kohalikku vaadiõlut suisa 5000 đồngi, mis teeb hinnaks ligikaudu 1/5 €. Siinses turismipiirkonnas on see reeglina ka kenasti maha jahutatud. Happy hour tundub kestvat umbes 16st 21ni ehk suurema osa kõrtsude lahtioleku ajast. Iseasi, mida see “elus õlu” sinuga teeb. Meil Ingega hakkas pärast selle joomis kõhus korraks üks alien arenema.

Leave a Reply

Your email address will not be published.