Tööle keskendunud inimene oli meie peamine uurimisobjekt tänagi. Paaditasime mööda Mekongi kohalikku haru ning inspekteerisime tellise- ja kookosetehast. Nähtu muutis ausalt öeldes mõtlikuks. Mitte et me poleks varem näinud tervist tapvaid, tüütuid, alamakstud jne töid. Nende inimeste peamine mure polnud aga vilets töö, vaid perspektiiv, et tehnoloogia võidukäik võtab peatselt sellegi.
Tehasteks saab neid kohti, mida külastasime, nimetada vaid tinglikult. Töö käib peamiselt käsitsi, nii et Eestis võiks seda pidada trendikalt käsitöönduslikuks ökotootmiseks. Toored tellised laotakse umbes kuue meetri kõrgusesse kuppelahju ja see võtab ligi nädala. Kui ahi täis saab, ronib laduja ülevalt välja ahju välisseina pidi. Telliseahju köetakse siin riisisõkaldega. Neid peab lisama suure korvitäie iga 15 minuti tagant.
Üks ahi põleb järjest kaks nädalat, kütmine käib ööpäev ringi. Seejärel ahi jahtub nädala ja teine nädal kulub telliste väljatõstmiseks. Ahju hoiab töös abielupaar: mees oma naisega. Elatakse sealsamas ahjude vahel. Vahel harva saab ka mõne vaba päeva võtta, kui ahjudes pole parajasti vaja tuld teha.
Eraldi spetsialistid on tellisetegijad. Telliselõikurit oskab kasutada vaid üks naine seltskonnast, ülejäänud veavad lõigatud telliseid ära. Mehed loobivad masinasse (siitsamast jõest pärinevat) savi. Iga päev tuleb teha 2000 tellist, samas on kiirustamine ohtlik, endale viga teha on telliseid lõigates väga kerge. Ühe “ökotellise” hind on muide 4 senti.
Sellise pildi tegemiseks sõidavad abiellujad Saigonist Ben Tresse, sest telliseahjus poseerimine nii, et pildile jääb ka ava (seda kaudu ronib telliseladuja pärast välja), annab paarile igavese õnne.
Kookosetehase naiste töö on veidi meeldivam. Istud koos teistega maas ja lased kätel vilkalt käia, et kookoselt hirmterava koorimisnoaga tume koor maha võtta. Ikka siuh ja siuh, kuni saab valge kookosepooliku korvi tõsta ja uue kallale asuda. Muidugi võib endale koorijaga ka kätte lõigata, aga osavamad ei kasuta isegi kindaid.
Homme sõidame Mekongist minema, Kesk-Vietnamisse. Tegelikult tahaks siin veel nädalakese peatuda: inimesed on tohutult sõbralikud (väidetavalt Vietnami kõige sõbralikumad üldse), loodus lopsakas ja kaunis ning külades vaatamist jätkub. Ujuvturule me seekord ei jõudnudki, aga see polnud ka prioriteetide seas. Enim avaldas muljet väike saar, kuhu pääses üle jõe praamiga ning mille betoonist kitsastel teedel oli palmide varjus rattaga väga mõnus liikuda ja külaelu uudistada.
Ühes nn kodubaaris peatust tehes arenes meil omanikuga huvitav kehakeelne vestlus. Kui olime oma jääga õlled kätte saanud, pakkus mees kätega ilmekalt vehkides meile puu otsas kasvavat kookost, seejärel tõi mingi paki suupistetega ja andis maitsta kohalikku puskarit. Vahele käis mitmekordne käesurumine ning endale ja majale osutamine selgitamaks, et see kõik on kingitus. Kuigi üritasime esmalt keelduda (tahtsime tõesti vaid külma õlut), saime kiiresti aru, et võime nii jätkates meest solvata ja võtsime pakutu vastu. Nüüdseks on meid korduvalt niimoodi kostitatud, küll ahjusoojade saiakeste, küll külma jääteega.
Silmad on, et kalamees ei peaks ise kalu otsima.
silmad on ikka selleks, et koduteed leida:)
Aga teile on nüüd igavene õnne garanteeritud? Korstnapilt on väga ilus!
Valed vastused! Õigesti vastanule paneme auhinnaks välja … ei teagi veel, mille. Aga tänan, Piret, tundub küll, et nüüd ei takista meid ei vallid, ei kraavid.
Silmad peaks tuuslarid, kollid ja muud tormitekitajad ehk minema peletama?
Aga vietnami keele olete juba päris selgeks saanud? Kust muidu te selle telliseküpsetamise tehnoloogia nii täpselt teada saite:)
Kas minu vastuys siis ka vale?Ma tahaks küll auhinda. Mõtlesin ka välja, mis see võiks olla, odavalt saaksite hakkama:) Sooviksin 4 euro eest neid 4 sendiseid telliseid:)
Sorry, mul jäi see kommentaar puhta kahe silma vahele. Pool vastusest on õige, aga ma ei ütle, kumb. Nii et ära veel tellistele vundamenti valama hakka. :)
Tehnoloogiat tutvustas aga meie hotelli juures töötav kohalik tüdruk, kes meile paadi korraldas ja seda sõitu juhtis. Tema inglise keel on päris hea, millele aitab palju kaasa ka see, et öömaja omanik on uusmeremaalane.
Silmad on paadil selleks, et kalad paati omasuguseks peaksid ja eest ära ei jookseks kui neid püüda tahetakse. :) Ilusad pildid ja lustakad lood. Vietnam on super!
Aitäh, on tõesti super! “Turtsatused 2” postituses on õige vastus olemas, nii et kilo Kopi Luwaki kohvi auhinnaks jääb seekord välja andmata. :) Aga ilmselt tõite teie selle endale ise ära!