Gurmaanid laternate all

Kui kõik inimesed sõidavad rolleriga, pole väikeses linnas linnasisest ühistransporti muidugi vaja. Kuidas saada aga sellisel juhul oma kodinatega bussijaama, mis asub mitme kilomeetri kaugusel?

Mõned Vietnami bussifirmad pakuvad selleks transfeeriteenust. Suurlinna poolt Ben Tresse tulles toodi meid mikrobussiga kohalikust bussijaamast lisatasuta hotelli, teistpidi sama teed läbides tuli väikebuss meile järele ja viis bussijaama, kus istusime ümber Saigoni minevale bussile. Mõnus. Välja arvatud see, et kuna keegi peale kahe lollaka Eesti turisti jala ehk kõnniteel ei käi, kasutatakse kõnniteid rollerite parkimiseks. Pole viga. Me juba õppisime, kuidas Vietnami liikluses jalakäijana ellu jääda ja samas mitte oodata tundide viisi, millal saabub näiteks sobiv hetk tee ületamiseks. See ei saabugi. Tuleb hakata vaikselt minema ja liiklus voolab sinust ähvardavalt tuututades ise mööda. No vaadake ise, ei midagi hirmsat! (Kaamera ja montaaž: Ah To Merry)

Danangi lennujaamast kohaliku liinibussiga Hoi Ani sõites võisime rõõmsalt tõdeda, et siinsed bussijuhid ei jää oma India ega Sri Lanka ametivendadele sugugi alla. Tunniajane juhi signaali-soundtrack, mida meil oli võimalus terve tee nautida, avaldas samuti muljet. Olid ka mõned potentsiaalsed laupkokkupõrke hetked. Ei pidanud pettuma!

Hoi Ani soovitame saabuda pimedas, siis avaldab see eriti muljet. Tegemist on laternate linnaga (päev enne meie saabumist toimus siin igakuine laternafestival). Samuti on seda kutsutud gurmaanide linnaks.  Toiduportsjonid on restoranides üsna pisikesed — tillukeste vietnamlaste sisse ei mahukski sama palju kui meie kõhtu. Tore. Saame seetõttu proovida erinevaid asju. Esimene mulje oli igatahes väga hea.

Pärast Mekongi on Hoi An ka koht, mis keeb turistidest. Ben Tres nimelt ei näinud me väljaspool oma hotelli ühtegi europiidse välimusega inimest. Ometi saime me ka Hoi Anis huvitava kohtlemise osaliseks juba esimesel õhtul. Nimelt tuli söögikohas meie juurde väike vietnami poiss (isa piilus eemalt) ja uuris, kust me pärit oleme. Ütlesime talle seda aeglaselt ja mitu korda. Seejärel küsis ta minu käest, kas ma tohin õlut juua. Kuidas palun? Mis mõttes? Ma ei saa nüüd rahu. Kas ma tema meelest ei tohiks? Siinkohal olengi sunnitud täna lõpetama, mõtteainet sai liiga palju.

5 thoughts to “Gurmaanid laternate all”

    1. Mòtlesin ka sellele ja ausalt öeldes pole vietnami naisi näinud õlut joomas. Aga küll me välja uurime.

    2. Antropoloogilised vaatlused näitavad, et kohalikud naised ei saa õlut juua, kuna nad on suukorvistatud. See välistab ka selle, et nad ülearu meeste kallal hauguks või kedagi hammustaks.

Leave a Reply

Your email address will not be published.