Täna vaatasime Hoi Ani läbi kaamerasilma. Noppisime mälestuseks nii linnavaateid kui ka inimesi. Siinne vanalinn on väga kena, aga lõpuks pidime tõdema, et meie maitse jaoks natuke liigselt turistipesa.
Inimesed on lahked ja sõbralikud, aga masinavärk töötab täistuuridel selle nimel, et me siia võimalikult palju raha maha jätaksime — pakkumisi midagi osta või mingil tuuril osaleda tehti pea igal sammul. Toredaid kaadreid saime sellegipoolest ja mõne nimel olime valmis turistilõksu ka vabatahtlikult kinni jääma.
Ehe elu leidis meid siiski ise üles. Teel õhtust sööma kurdistasid meid rütmikad detsibellid hotelli kõrvaltänaval. Pidime muidugi asja lähemalt uurima ja sattusime lärmakale sünnipäevapeole Vietnami moodi.
Peost võttis osa umbes 25 meest. Meid kutsuti ühinema, tõsteti kohe vanad head tahulised stakanid ette ja valati õlut. Süüa pakuti ka. Peol oli oma juht, kes hoolitses selle eest, et klaasid oleksid pidevalt servani täis, samuti õhutas ta peolisi üksteisega kokku lööma. Vietnamlased kasutavad selleks väljendit mot hai ba, yo! ehk üks, kaks, kolm, sees!
Kõrvulukustav karaokemuusika tuli läbi võimenduse sündimängija sõrmede alt. Peolised laulsid õhtujuhi eestvedamisel kordamööda Vietnami poppi. Lugude vahele miksis DJ üleminekuks tantsutümpsu. Lisaks oli vaeva nähtud valguspargiga. See kõik oli püsti pandud otse tänavale.
Meilegi üritati korduvalt mikrofoni pihku suruda. Mina keeldusin kartusest, et äkki julgustab see ka Ahtot laulma. Kes on Ahtot laulmas kuulnud, teab, mida ma mõtlen. Piirdusime tantsimisega. Õhtu edenedes liitus peoga ka õrnemast soost uudistajaid, kes siiski hoidsid veidi eemale. Küsimus Vietnami naiste peokommete ja õllejoomise kohta jääb seetõttu endiselt õhku rippuma.
Mis vahe on pluusil ja särgil?
Pluus või särk, mis vahet seal on, peaasi et on triigitud ja et galstuk on kaelas. :-)