Põmaki ehk kuidas me pärdiku banaanid pintslisse panime

Ärge sõitke ööbussidega, hoiatavad kogenud rändurid nii Indias kui ka Vietnamis. Need olevat liiga ohtlikud. Meie reisides liigseid riske ei võta ja ööbussiga sõita ei plaaninud. Välja kukkus siiski teisiti.

Täna tuli meil liikuda umbes 300 km põhja poole. Rongiga minnes oleks pidanud hiljem bussile ümber istuma, seega valisime Danangist meie järgmisesse sihtkohta Phong Nhasse jõudmiseks otsebussi.

image

Bussi sõiduaeg (u 6 tundi) jäi küll päeva sisse, kuid tegemist oli ehtsa ööbussiga, kus olid istmete asemel kahel tasandil lamamistoolid. Tundsime end ülimõnusalt. Pikutasime, nautisime tasuta wifit, jälgisime ümbrust. Loodus oli vaheldusrikas, sõitsime mere ääres mägedes, džunglisalude, riisipõldude ja värvikate külade vahel, muu hulgas nägime raudteel ümber läinud reisirongivaguneid ja jõudsime mõelda, et pole need rongid samuti liiga turvalised.

Kui sõita oli jäänud umbes poolteist tundi, lahenes ootamatult küsimus, milliste fotodega tänast postitust illustreerida. Pildistasime mitme eri nurga alt meie enda bussi. Seda tegid ka külaelanikud. Ja teised reisijad. Ja politsei.

image

Väljas oli hakanud vihma tibutama. Tee muutus libedaks, millele aitas kaasa ka asfaldile sattunud muda. Meie noor uljas bussijuht tundis kaasasündinud vajadust mööduda ees sõitvast kahest konkurendist, kuid miski takistas teda — me ei näinud, mis — ning ta oli sunnitud pidurdama. Veidi.  Järsku avastasime end hoopis uuel kursil, külg ees libisemas otse kellegi koduõue suunas. Bussijuht parkis meie suksu hooga vastu plekist hoonet ja kiviaeda, teega täiesti risti. Me kõik seal bussis lihtsalt istusime ja vaatasime. See juhtus meiega!? Järgmine kole mõte oli, mitu külaelanikku me laiaks sõitsime…

image

Olime bussis pool tundi lõksus, sest ainus uks oli vastu plekkseina ja kitsukesest juhiaknast me välja ei mahtunud. Siis kangutati plekk eemale ja pääsesime vabadusse. “Welcome to Vietnam!” tervitasid valgeid turiste kohalikud naljahambad. Verd õnneks kuskilt ei paistnud. Edasi läks nagu pidi: saabus politsei, tehti mõõtmised, buss tagurdas lõpuks teele tagasi ja juht viis selle koos politseiga kuskile ära.

image

 

image

Ootasime uut bussi umbes kolm tundi. Astusime sisse kellegi koduhoovi seatud kohvikusse, kuna meie viimasest söömaajast oli möödas juba kümme tundi. Letil polnud muud peale kommide. Küsisime, ehk on neil vähemalt banaane. Tüdruk hakkas naerma ja tõi meile terve kimbu — otse hoovi peal puuris istuva pärdiku nina alt. Ahv kukkus küll kurjalt kriiskama, aga mis teha, esialgu oli väike evolutsiooniline eelis meil. Tüdruk kostitas meid ka tee ja küpsistega, nii et kartus kukkuda kokku Vietnami tundmatu küla vahel hakkas hääbuma.

Oli juba pime, kui meie reisiseltskonnale tuli järele teine ööbuss — tõeline ratastel diskoteek, kus vilkusid tuled ja tümpsus moodne lääne muusika. Püüdsime mitte teha välja, et selle bussi lapseealine juht kihutas veel agressiivsemalt kui eelmine. Pealegi oli ta sunnitud end õige pea ise korrigeerima, sest vaesel poisil läks süda nii pahaks, et ta oksendas otse sõidu pealt bussiaknast välja. Siis veel korra ja veel korra. Õnneks sai ta enne järgmisi öökimisi ikka bussi pidama, mis siis et otse keset sõiduteed. Tee ise asus muide tammil, kahel poole umbes meetri jagu madalamad riisipõllud.

Lõpuks tõsteti meid Ahtoga mingi ristmiku peal riisipõllu servas maha (buss meie asulat ei läbinud) ja paluti oodata, kuni meile hotellist järele tullakse.

Varsti võis näha läbi küla vastassuunavööndis sõitmas rollerit, mida juhtis seljakott ja mille taga istusid rivis väike vietnamlane, suur valge naine ja veel suurem valge mees, järel veel üks seljakott.

6 thoughts to “Põmaki ehk kuidas me pärdiku banaanid pintslisse panime”

  1. Kas edasi sõidate ainult rolleriga või käite jala ?
    Vaima helistas ja küsis- millal lapsed koju jõuava?

    1. Panustame tõenäosusteooriale — mitu korda ikka ühe reisi jooksul sama asja juhtub. Kuigi praegu tundub roller kõige turvalisem sõiduriist siin Vietnamis.
      Ema unustas ära, millal me tuleme? :)

  2. On ikka seiklus:)) Vaima tuleb homme meile. Võtan läpaka koju kaasa ja loen kõike te reisid talle ette:)) Homme kluksute!

    1. Jah, selle oleks Delfi kohe sisse lükanud. Lisaks veel galerii “Vaata pilte otse sündmuskohalt”. Klikke tuleks nagu muda Mekongist.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.