Paradiisiaugus

Oleme sattunud pommiauku, kuid väga ilusasse pommiauku. Nimelt külvasid ameeriklaste sõjalennukid Phong Nha ümbrusesse omal ajal tuhandete tonnide viisi pomme, et kontroll riigi kõige kitsamas kohas üle võtta ning takistada inimeste ja varustuse liikumist põhjast lõunasse. Kohalikud varjasid end aga maailma kõige vingemates koobastes.

Nüüdseks on vietnamlased koobastest välja tulnud, aga jätnud endast sinna maha LED-lambid ja laudteed, et turistidel oleks mugavam palavuse eest varju leida. Muidugi on üles sätitud ka mõned kõlarid, et teel koopasse Vietnami estraadimuusikat mängida, sest kes tänapäeval enam ikka taustaks tsikaade kuulab.

Siinkandis on teada umbes 300 koobast ja grotti, millest on uuritud vaid kahtekümmet. Alles 2009. aastal avastati läheduses koobas, mis osutus maailma suurimaks, rekordeid oli kirjas aga enne sedagi. Avastamine tähendab siinkohal ilmselt seda, et mõni kohalik külamees otsustab ka teistele rääkida, mille ta džunglis paarkümmend aastat tagasi leidis, ja siis saabub tähtsalt kohale mõni Briti koopauurija.

Meie alustasime oma tänast päeva kaherattalise sõbra valimisega. Valisime lõpuks välja viimase, mis kärmematest järele oli jäänud, ehk veidi väsinud olemisega poolautomaatse Honda Wave’i. Ahto sai käike raiuda nii et ragin taga, aga pill püsis koos ja viis meid edasi ja pikema palumise peale isegi pidurdas.

Maastikud, milleni me küla vahelt jõudsime, olid kõike muud kui tavalised. Piisab vist, kui öelda, et oleme maailma ühel suurimal karstialal. Kimasime vaatama umbes 30 km kaugusel asuvat ja alles viis aastat tagasi turistidele avatud Paradiisi koobast. No eks ma teadsin ette, et see on vägev — meie nägime vaid kilomeetrist juppi, aga tegelikult on see 31 km pikk, kuni 100 m kõrge ja 150 lai. Kuid isegi see jupp võttis sõnatuks. Ma ei olnud seni küll üheski stalagmiite ja stalaktiite kasvatavas koopas käinud, aga võib üsna kindel olla, et maailmas pole Paradiisi koopa ilule ja varieeruvusele palju analoogset vastu panna.