Phong Nha praegune külakeskus on üsna noor, veel 30 aastat tagasi oli meie tänava asemel džungel ja sõit lähimasse, u 40 km kaugusel asuvasse linna Dong Hoisse kestis talumehel kuus tundi.
Phong Nhast sai turistide huviobjekt umbes neli aastat tagasi ja esimesed lääne turistid ilmusid siia alles paar aastat tagasi. Seega on tegu üsna rikkumata piirkonnaga igas mõttes. Koht tõmbab magnetina ligi igasugu koopauurijaid, ka avastatakse siin pidevalt uusi liike, sest loodus on pööraselt lopsakas ja puutumata.
Mõnes kohas hoiavad looduse lopsakust vaos lehmad. Surnuaia niitmisest pääseb, kui lehm seal kooguga paikseks muuta.
Turism on siin korraldatud nii, et külaelanikud sellest võimalikult palju kasu saaksid. Näiteks kuuluvad turiste Phong Nha koopasse viivad paadid kohalikele — iga paati omav pere saab võimaluse turistidelt teenida, ja et keegi eelist ei saaks, lastakse paate uue seltskonnaga jõele järjekorras. Kes juba käis, võtab saba lõppu.
Toetasime paadiomanikke ja kohalikku turismitööstust ka oma väikese panusega. Liiklushuvilistele anname teada, et meie paat osales kerges kokkupõrkes vastu tuleva veesõidukiga. Vigastatuid ei olnud.
Tagasi tulles pälvis meie tähelepanu plakat, mis õpetas perenaisi hügieeni järgima ja lihatooteid käitlema. Saime teada, et näiteks kana tuleks säilitada rippes.
Phong Nhad jäävad meenutama udusse uppuvad karstikaljud, mis on pealtpoolt kaetud lopsaka džungliga, seest aga auklikud nagu Šveitsi juust ehk nagu ilmas ikka ette tuleb: välise iluga kaasneb suur sisemine tühjus.