Kella nelja-viie ajal hommikul võis näha Ninh Binhi vaksali pinkidel magamas kaht seljakottidega rändurit. Öömaja oli rongi näol juba kaugustesse kihutanud ja end imetlusväärse visadusega pakkuv isehakanud taksojuht pidi end lööduks tunnistama. Valged võõramaalased ei kavatsenud enne koitu kuskile liikuda.
Varahommikutest tasub riigis, kus tööpostidel ollakse juba enne kella kuut, kindlasti osa saada. Sagin hakkab pihta üsna järsku — alles magas linn sügavat und, kui järgmisel hetkel on tänavad täis tõttavaid inimesi, turul on aga end juba sisse seadnud värske kala, salatikimpude ja muu kraami müüjad. Kohvikupidajad pühivad põrandaid ja meelitavad esimesi uniseid kliente istet võtma.
Pärast kerget hommikusööki vahetasime linna ahvatlused külaelu võlude vastu. Lahke hotellirahvas lubas meil juba kell kümme hommikul sisse kolida ja pärast uinakut olime piisavalt erksad, et oma ajutise kodu ümbrust uurima minna. Meie karstikaljudest ümbritsetud küla kannab nime Tam Coc ja meelitab turiste paadisõiduga riisipõldude vahel. Meie jäime täna meelitustele kurdiks ja võtsime hoopis jalgrattad. Käisime koobastemplis Buddhale tere ütlemas ja lõgistasime riisipõldude vahel, kuni päike ära kustus.
Olen nüüd mitu postitust järjest lugenud. Küll on ilus loodus!!!
Ilust siin jah puudu ei tule, kuigi tean, et on palju veel vapustavamaid kohti, igale poole ei pääse lihtsalt nii kergesti ligi — liiga kaugel, kõrgel jne.