Taevased segistid piserdasid meile täna nii osavalt uduvihma, et märjaks ei saanudki — vesi auras kohe ära. Kaljutipud olid mähkunud halli pilvevatti ja oli selge, et päike end täna näole ei anna. Mis siis ikka. Ka udus on asju.
Halli niidina läbis meie päeva juhtmõte “Ise teed, ise maksad”. Esmalt maksime selle eest, et vantsida 35 korruse jagu (u 500 üsna kõrget trepiastet) pilve piirile udu imetlema. Saime udust mõned head lähikaadrid.
Teine kord maksime peale selle eest, et saaksime endale ise suure potiga restoranilauas süüa keeta. Vaaritasime ühepajatoitu kitselihaga. Oli kōvasti mässamist, pōrand lõi kapsalehtedest haljendama ja lakke lendas rasvaleent, aga saime kõhud kumeraks.
Gurmee-elamustest Ninh Binhi kandis muide puudu ei tule. Kuidas saakski, kui menüüst on puudu vaid mutt ja kajakas. Head isu! Koeri on küla vahel nii palju, et jätkub kõigile, kassid maitsevad vist paremini, sest neid kohtab üsna harva. Eelmises kohas nägime, kuidas üks naine viskas roti prügikasti. Milline raiskamine! Tšillit ja sidrunheina ning viib keele alla!
Udufilter ees, klõpsisime kaameratega igasugustes nurgatagustes. Trükkige välja ja andke lastele värvida!
Trenditeadlikumad vietnamlased kimavad ringi vintage-veokaga.
Kitsede populatsiooni piiramiseks pannakse nad potti ja pannile.
Tuleb hakata Jaagu-Mihklil kitsesid kasvatama muidu panete küla kassid pihta.
Eks me või ka rottidega leppida. :)
Tooge mulle neid kitseseemneid, mis seal viimase pildi vao peal idanenud on
Hilja ütled, me sealt juba jalga lasknud. Aga kitse oskavad nad maitsvaks kasvatada küll.