Mida lahedat saab olla rolleriga kimamises, kui põlved on kanged ja päike paistab lagipähe, kahetunnises paadiga loksumises, ilma et suured kivid silmapiiri ei varjaks, ning veidra limase toidu söömises?
Eestlaslikult suuremeelsena ma tänase päeva suhtes siiski liiga kriitiline ei oleks — päike ju ikkagi paistis ja roller oli ka piloodi sõnul korralik, arendas hobuse kiirust (või oli see jõud?), bia oli lanh jne. Aga need vaated! Meie, eestlased, oleme ju harjunud pilguga kumerat horisonti paitama. Siin aga kaugemale kui nurga taha ei näe, sest ees on kivi.
Alustagem algusest. Paadiga sõites tahaks ju vaikust ja vetel libisemise rahulikku idülli. Võta näpust! Meil oli kaasas raadio. Inimraadio. Vatras vahetpidamata, hingamata, volüüminupp põhjas. Ärge küsige, mis tal öelda oli, see oli võõrkeelne saade. Õnneks oskas raadio päris hästi aerutada.
Lisaks sattusime ülegabariidilise veosena paadiga koopaid läbides korduvalt ohtu ja pidime end löötsakile laskma, et mitte oma kolpa vastu stalaktiite purustada.
Kui olime sealt elu ja osalise kõrvakuulmisega pääsenud, istusime taas rolleri selga ja võtsime sihiks leida üles kohalikud hmongi hõimud, kes kannavad värvilisi rahvarõivaid ja elavad vaiadele ehitatud majades. Tutkit! Sõitsime täna kokku maha 125 km, et saada teada — hmongideni jäi veel 30. Siin aga peab ju arvestama, et kui kell saab kuus, kukub päike taevast alla ja kohe on kottpime.
Mis rollerisõitu puutub, siis sattusime täitsa kogemata hommikusel tipptunnil sõitma linna peatänavale — ausalt öelda mõjus sealne küünarnukitunne palju turvalisemalt kui hilisem pooltühjadel tänavatel ristmike ületamine, kus meile kõrvalteelt mitu korda hooga ette sõideti. Õnneks oli meil reaktsioon kaasas.
Teel olles läks ühel hetkel mõistagi kõht tühjaks ja keerasime sisse mingisse söögikohta. Valisime hoolega, et reklaamtahvel ei kuulutaks mitte thit cho (koeraliha), vaid thit de (kitseliha). Toit oli niisugune: kausitäis lima, kausitäis heina, kausitäis paisutatud riisist krõbuskeid, kausitäis hapukasvürtsikat ollust, taldrikutäis liha. Me ei osanud sellega mitte kui midagi peale hakata, aga õnneks näitas tüdruk ette. Pean vastu tahtmist tunnistama, et kõik oli kokku väga maitsev, isegi lima.
Tagasiteel filmisin ma eluga riskides vapustavalt ägedaid kaadreid sellest, kuidas minu piloot jälitas 70 km tunnikiirusel rollerit, mis vedas pakiraamil suurt elusate kukkedega puuri, taustal mööda vilksatavad karstikaljud. Imeline video! Kui ma seda pärast alla laadima hakkasin, selgus, et filmitud lõigu pikkus oli kümne minuti asemel kolm sekundit. Kohutav päev!
PS! Päeva päästis siiski väike kahjurõõm. Üks valgenahk vist arvas, et kui rolleriga piisavalt kiiresti liikuda, siis päiksekiired enne nahani jõudmist murduvad. Nüüd lohutab teda keegi Veera Aaloe.
Ma loodan, et sa kõikide nende liimide ja muude hõrgutiste, mis erinevatest postitustest on läbi käinud, retseptid oled hankinud ja su naastes saame pildile lisaks ka maitse elamuse :)
Ei ole õrna aimugi, mis lima me sõime. Soolane kissell maitseainete ja ürtidega? Aga üldiselt on mul kohalike tänavatoitude nimekiri olemas ja küll internet neid ka tegema õpetab.
PS! Ahto teatas, et tema seda kliistrit ei taha. :)
Kus see video on?
Tahaksid seda 3 sekundit näha? :) Ära usu kogenud meediatöötaja pealkirju!