Otsime tüngameistrit

Otsustasime jätta koera- ja kassiliha teistele ning suundusime lähemale mereandidele — Cat Ba saarele kuulsa Halong Bay lahe piirkonnas.

Hommikul Tam Coci külas bussi oodates tabas meid paras üllatus — meiega hakati rääkima eesti keeles. Vietnam on üks tilluke riik. Saime tuttavaks toreda paariga, kes oli pärit Tartust ja rändas siin juba kuu aega. Kummalise kokkusattumusena viis tee meid sama bussiga samale saarele, seejärel on plaanis nendelgi Hanoisse minna ja me ka lahkume riigist Saigoni kaudu samal päeval, küll erinevate lennufirmadega.

Autojuhile, kes meid külast linna bussi peale viis, jättis Ahto päris korraliku jootraha — oma S5-telefoni. Poetas püksitaskust tagasihoidlikult esiistme vahele ega hakanud isegi mainima, et täna on ta eriti heldes tujus. Tehnika vananeb ju nii kiiresti, vana utiliseerimine on ammu kallim kui uue ostmine.

image

 

image
Vaade saabumisel hotelliaknast.

 

Cat Ba on täitsa fotogeeniline, tihedalt mägesid täis pikitud saarelapp. Ka meie hotell on seljaga vastu mäeselga, vaade on see-eest lahele. Õhtul rannapromenaadil jalutades tegime täispanuse võimalusele lõpuks ometi Vietnamis ka paljukiidetud tünga saada. Kes pole veel kursis, siis Vietnam olevat kurikuulus kõikvõimalike tüngameistrite poolest, lausa nii, et mõned turistid vanduvat tulist kurja ja lubavat siia mitte iialgi naasta. See on aga just see, mis meil huvi üles ajab. Paraku polnud seni midagi märkimisväärset juhtunud, kui mitte arvestada, et tänaval rattaga sõites üritatakse pidevalt parkimiskohti müüa. Boooooring!

image

Andsime siis mingile papile promenaadil raha, et ta meid homme hommikul paadiga merele viiks. Papil olla väidetavalt paat, aga visiitkaarti netu ja tšekke ka välja ei kirjuta. Leppisime lihtsalt kokku, et kohtume kell seitse hommikul liivahunniku juures. Papi nimi olevat Van Dung. Kõlab paljulubavalt, kui u-le täpid peale mõelda. Meil lõi igatahes adrenaliini üles!

image

imageSama ei saa kahjuks öelda meie tänaõhtuse meelelahutuse kohta. Istusime pärast mõnusat mereannilist õhtusööki koos teiste eestlastega baaris ja lutsisime nagu totakad õhupalli, et jõuda järeldusele: eestlast ei pane naerugaas isegi mitte muigama — kui see nüüd just eriti pikatoimeliseks ei osutu ja me pool kolm öösel naerukrampides mööda voodit ei püherda.

6 thoughts to “Otsime tüngameistrit”

  1. Mis läinud see läinud. Mul on kapis vähemalt 7 vana moblat. Tuleb siis mõnda neist kasutada ,kui S5 hoida
    ei oska.

  2. Hoskan hoida küll ja S6 ka väga ei taha, lihtsalt püksitasku ei püsi kinni kui autos istudes põlved istmikust kõrgemal on ja telefon libises välja. Ma isegi kuulsin seda kolksu, kui telefon kukkus, aga ei taibanud kohe, mis kolks see oli. Pärast kui aru sain olime juba bussis ja autojuht oli leitud telefoni kähku välja lülitanud. Tagasi seda ilmselt ei saa, kuigi me helistasime ja kirjutasime neile.

  3. Mulle tundub ka, et mõned mehed hoiavad oma telefoni meelega sellises püksitaskus, kust see saaks kergesti välja libiseda.

    1. Eile läks õhtu väga meeleolukaks, polnud aega tegeleda ja jätsime tänaseks bussisõiduks, olles kindlad, et ajavahe tõttu ei pane keegi tähelegi. :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.