Nägu rikutud – Tiirud, taarud ja tähelepanekud

On põhjust murelik olla. Minu näole on end sisse seadnud õnnis-totakas naeratus, mis keeldub sealt lahkumast. Suurt rolli selles mängib tüng, mille endale eile õhtul korraldasime.

Sättisime end uudishimulikena hommikul kella seitsmeks, nagu kokku lepitud, liivahunniku juurde. Paar minutit enne helises mu telefon, toru otsas mister Dung. “I am coming!” hõiskas ta. Loomulikult vajusid meie näod pikaks nagu Luunja kurk. Panustasime valele mehele. Härra Dung osutus üdini ausaks ja sõnapidajaks inimeseks — viis meid merele, nagu lubas, ja korraldas päikselise ilma, nagu lubas. “I want to make you happy,” kordas ta meile, ja see vist polnudki sõnakõlks.

Kuigi meie katse kogeda Vietnami tünga kukkus seekord haledalt läbi, oli härra Dung meie parim otsus. Me põristasime oma väikse paadiga lahel ringi nagu kohalikud, valisime ise, mida ja millal näha tahame, ning kohtasime vaid mõnd üksikut turistide kruiisilaeva. Laht oli selline, nagu me ette kujutasime — imeilus. Kõige rohkem avaldas aga muljet Cai Beo ujuvküla. See on omalaadsete seas Vietnami suurim ja vanim, u 300 majaga küla, mille asukad elatuvad kalapüügist.

Eks kujutlege elu kõikuva põrandaga majas ja pisikeste laste järele valvamist, kui ümberringi on vesi. Küla vahel sõidavad ringi paadilavkad ning müüvad toidu- ja muud kraami. Tõenäoliselt korjab ka mõni paat hommikuti kooliealised lapsed kokku ja viib ujuvasse kooli. Samas on ümbrus lummavalt kaunis ja inimesed väga sõbralikud. Kuulsime kukkede kiremist, igas majapidamises oli mõni koer ja maja kõrval sumpades on alati võtta eluskala. Tegime peale lugematu arvu piltide ka mõned videod, üht saab siinsamas näha.

Rollerilaenutus osutus Cat Ba saarel kaks korda odavamaks kui Ninh Binhis. Korjasime pärast merel käimist kilometraaži u 60 jagu, teed olid tühjad ja mäed pakkusid võimsaid vaateid. Selliselt veedetud päev võib minusugusel tõesti näoilme veidi kohtlaseks muuta, loodetavasti ei jää sellest püsivaid kahjustusi.