Vietnamist turtsu kaupa, 2

Kuna meie tänane päev möödus asukohta vahetades ja sellega ei kaasnenud ühtegi liiklusavariid (mis on nähtut arvestades siiski üllatav), on sündmuste vähesuse tõttu siinkohal paslik jätkata Vietnami kohta tehtud tähelepanekute nimekirja.

• Vietnamlaste lemmiktoit on supp (pho). Nad söövad seda hommikul, lõunal ja õhtul. Supp koosneb siin väikeste variatsioonidega nuudlitest, lihast, vedelikust ja rohelisest kraamist. Maitseb päris hea ja on ka odav. Nuudlitest koos liha ja leeme või kastmega on palju väga maitsvaid variatsioone, kuid enamasti süüakse tänaval ikka kõige tavalisemat pho‘d.

• Kui leotatud nuudleid pole käepärast või tuleb käigupealt midagi hamba alla pista, on parim toit keedumuna. Keedumune müüakse igal pool ja ka süüakse igal pool. Munakoored võib rahumeeli vedelema jätta, see on ju väetis.

• Maapiirkonnas elav Vietnami naine peab oskama süüa teha, muidu kahanevad tema šansid mehele saada. Tutvusime Mekongis tüdrukuga, kes oli ilus, tark ja hea, vaimukas ja oskas hästi inglise keelt, aga süüa teha ei osanud. Tema peigmees oli ta seetõttu maha jätnud, suuresti küll vanemate survel.
• Vietnami paatidel, eriti Mekongis, on silmad, et hirmutada krokodille. Krokodille oli vanasti Mekongis tohutult ja nad suutsid väiksemast paadist oma õhtusöögi kenasti välja kummutada. Kaluritele ei meeldinud õhtusöögiks saada ja nad hävitasid krokodillid ära. Praegu näeb krokodille ainult farmides, kuigi aeg-ajalt pääseb mõni ka vabadusse.

• Vietnam, maailma suuruselt teine kohvieksportija, lõhnab kohvi järele. Siinne robusta kohv on üsna mõru, samas veidi kaneelise aroomi ja maitsega ning minusuguse jaoks nii kange, et muudab unetuks pelgalt nuusutadeski. Kohvi hulka on siin kombeks segada valgendamiseks ja magustamiseks kondenspiima, põhja pool lisaks munakollast.

• Ilus nägu on hele nägu. Nii arvavad Vietnami naised ja kannavad algselt heitgaaside pärast kasutusele võetud näomaske ka seal, kus selle järele justkui vajadust pole. Vateeritud, mustrilisest sitsiriidest suukorvid naisi siiski kuigivõrd ei kaunista, aga ega nad pole ka eesti naised, kes end prügi väljaviimiseks üles löövad.

• Vietnamlased on meiega võrreldes miniatuursed. Tänavakohvikutes on neil sageli ka miniatuurne mööbel — justkui sõimerühma kasvandikele tehtud taburetid ja lauad, mida kasutades tunneme meie end nagu hiiglased liliputtide maal. See-eest voodid on hotellides (ja ka mööblipoes) siin reeglina väga suured, vietnamlasi mahuks sinna terve pere ja mõned sugulased ka.

• Wifi on Vietnamis sama loomulik nagu Eestis, kui mitte veel kättesaadavam. See on olemas igas hotellis, restoranis ja kohvikus, aga ka bussis, rongis ja isegi mõnes taksos. Kui meie liinibuss avariisse sattus, töötas wifi rõõmsalt edasi. Kõige levinum wifiparool on 12345678. Või veidi keerulisem: 123456789. Vahel pole üldse mingit parooli.
• Vietnamlased jätavad küll mulje, et on vihast ameeriklaste vastu üle saanud, aga ise põletavad tänaval mõnuga neetud imperialistide raha. Küllap usuvad, et see toob õnne.

• Vietnamlaste lemmikpeakate on kiiver. Muidugi tuleb see sellest, et kõik sõidavad rolleriga, aga kiiver jäetakse tihti pähe ka laeva, bussi ja rongiga sõites, kohvikusse minnes jne. Kuskil peab seda ju hoidma. Kui turist läheb aga paadiga madalaid koopaid läbima, ei tule kiiver kellelegi meelde. Päästevestist rääkimata.

• Vietnami majad on täpselt ühe toa laiused. Tuba on nii lai, et pääseks voodi jalutsist külg ees mööda käima. Vietnamlased ise ei pea külge ette keerama, nad on kitsad igast küljest.

• Vietnamlased ei suuda korraga lugeda pikemaid kui ühesilbilisi sõnu. Oleme kohanud ka selliseid silte nagu “Toi let” ja “Su shi”. Eks need ole kokku kirjutatult tõesti hirmus pikad sõnad.
• Ei saa teisiti, kui tuleb tagasi pöörduda siinse liikluse juurde. Vaatlesime seda ühel Hanoi vana kvartali servas asuval ristmikul poolteist tundi ja saime aru, et liiklemisega saab siin hakkama iga loll. Sel lihtsal põhjusel, et pole vaja tunda mitte mingisuguseid liikluseeskirju. Neid lihtsalt ei ole. Nagu ei ole ka pea- ega kõrvaltee mõistet (kui just foore ei kasutata, neid aga sageli ignoreeritakse). Igaüks keerab sinna, kuhu parasjagu soovib, isegi kui see on täiesti risti parasjagu teel liikuva voolu sõidusuunaga. Küll vahele lastakse, kui juba minema hakkad. Samal ajal trügivad vahele ka jalakäijad ja kärulükkajad. Kõrvaltänavast välja targurdamiseks pole vaja peeglisse vaadata, hakkad lihtsalt liikuma ja loodad, et minnakse eest ära. Kui otsustad suunda muuta, siis keerad end sealsamas keset voolu ümber. Sellise sagimise juures jääb mulje, et liiklusele tuleb igaühel igal hetkel keskenduda sada protsenti. Vale! Rollerit juhtides jääb ka tipptunnil aega oma telefoni näppimiseks. Paljud rolleri tagaistmel istujad kasutavad aga juhust, et juhile nõjatudes kerge uinak ette võtta. Kogu selle virvarri juures pole me näinud veel ühtegi rolleriga seotud õnnetust.