Täna olid meie käed tööd täis. Litsusime vaheldumisi kaamerapäästikut ja söömispulki. Kahju ainult, et meie kõht sama palju ei mahuta kui fotoka mälukaart — Hanoist leiab oi kui head ja huvitavat toitu.
Tegelikult algasid gurmee-elamused juba eile pärastlõunal. Meie esimene toit Hanois nägi välja küll väga lihtne, kuid oli vaimustav. Minu skepsis nuudlitoitude suhtes sai kiire otsa.
Meie peatuspaik Hanois asub toredat prantsuse koloniaalarhitektuuri tulvil vanas kvartalis. See on nagu sumisev herilasepesa. Et siin end mugavalt tunda, peab õppima kiiresti liiklust ignoreerima ehk ületama teed just seal ja siis, kui endale sobib. Muidu võibki teeserva ootama jääda.
Leidsime eile õhtul turult röstitud tõugud ja müüja pakkus neid lahkelt proovida. Olid pähklise maitse ja tõuguse järelmaitsega ning sobivad väidetavalt hästi õlle kõrvale.
Vanas kvartalis fotohuvilisel juba igav ei hakka. Elu on siin lihtne, aga pidulik.
Minu eilne õhtusöök — Bun Cha ehk grillitud sealiha nuudlite, magushapu kastme ja ürtidega — oli järgmine toit sellest nimekirjast, mida Vietnamis peab kindlasti proovima. Ahto otsustas küll õhtusöögi vahele jätta, aga ei suutnud oma näppe minu Bun Chast kuidagi eemale hoida.
Hommikul uurisime elu võimalikkust raudteel. Sealsed inimesed on ilmselt loodusliku valiku parim osa — alles on jäänud vaid need, kellel on laitmatu sisemine kell ja kiire reaktsioon. Neil oli isegi aega meie pärast muretseda, kui rong ähvardavalt lähedale jõudis.
Tänane lõunasöök sattus olema nimekirjast “Sada asja, mida elu jooksul võiks süüa”. Nimelt olevat toiduekspertide arvates Cha Ca La Vong üks neid roogi, mis sellesse nimekirja sattumise au on ära teeninud. Samanimeline restoran oli rahvast puupüsti täis, nii et pidime laua vabanemist ootama. Tasus ära. Lauale toodi pannil särisev kala, kuhu tõsteti otsa tillivarred. Juurde käisid riisinuudlid, pähklid, kaste, koriander jms. Ma parem ei kirjelda, kuidas see maitses. Loodame homme uuele ringile minna.
Vana kvartali kaubitsejad on spetsialiseerunud tänavate kaupa. See naine müüb õmblustarvete tänaval nööpe. Mitu kilo soovite?
Proovisime järele ka kuulsa munakohvi. Kõige alla valati kondenspiim, siis kohv ja peale magus vahustatud munakollane. Kas salmonellaga või ilma, ei olnud menüüs kirjas.
Levinud sõiduvahend vanas kvartalis on rattarikša. Erinevalt täiskasvanud rikšajuhtidest lapsed siiski iga mööduvat turisti sooviga teda mööda linna ringi kärutada ei tülita. Veel.
Meie järgmiseks ampsuks pidime taas vaba lauda ootama, seekord otse tänaval. Teod on kohalike hulgas selle söögikoha melu arvestades ääretult populaarne toit. Maitsesid tõesti head ja lähevad kordamisele.
Õhtul läheb sumin vanas kvartalis eriti tugevaks, kuigi mõned tänavad pannakse siis liikluse jaoks kinni. Istutakse mitmes rivis päkapikutoolidel, rüübatakse õlut ja treenitakse üksteisest üle karjumisega häälepaelu.
Kes veel piltidest ära ei tüdinenud, saab sellest galeriist Hanoi meeleolule lisa.
Päris pöörane elu – Ahto telefon lapse käes ja tigude orgid ja munad korvis need on esimesed lemmikud, kihutage aga edasi!