Kuna meil ei ole õnnestunud Vietnamis näha hmonge, jaosid, kohosid, hanisid, taisid, muonge, khmeere, hoasid jne, läksime täna Hanoi etnoloogiamuuseumisse. Kahjuks ei olnud näidiseid nendest etnilistest vähemustest ka seal.
Nägime küll nende rõivaid, paate, jahivarustust, majapidamistarbeid, isegi eluhooneid, aga minoriteedid ise olid ilmselt linna peale läinud.
Kasutasime juhust ja rahuldasime oma uudishimu, piiludes nii nende kööki kui ka magamistuppa. Muu hulgas uurisime häbitult arapi meeste hauakambrit, kuhu mahub viimset puhkust veetma 30 meest. Viljakust ülistavate hauakambrite traditsioon kuluks ära iibepuudega eestlastelegi!
Tagasiteel vanasse kvartalisse uurisime Hanoid 65. korruse kõrguselt. Nõrganärvilistele oli sellesse kõrghoonesse ehitatud ka klaasist põrandaga platvorm, kus nägime kohalikke tüdrukuid kangelaslikult, vastu seina naaldununa ideaalse selfie nimel klaaspõrandale ukerdamas. Nagu piltidelt näha, pole meie jaoks kõrgus probleem. Seda tõestab isegi Ahto.
Kui päike pilve tagant välja tuli, tegime oma lemmiktiiru raudteetänaval ja uurisime, millal järgmine rong mööda sõidab. Pildistasime rongi saabumiseni olustikku, kuhu mahtusid muu hulgas ka keetmisele minevad pullimunandid ja -peenised.
Lisaks tegime tiiru järve ümber pargis. Selle peamine funktsioon on pakkuda maalilist ümbrust noortele ja edevatele, kes on avastanud enese digitaalse jäädvustamise põneva maailma. Juba pelgalt pildistavaid pruutpaare võib siin tabada kaks ühe valanguga.
Kui me lõpuks lõunasöögini jõudsime ja sellega ühele poole saime, oligi aeg küps õhtusöögiks. Päevad on siin lühikesed, vaevalt jõuab kukk kireda, kui juba tuled ära kustutatakse.
Kas sinna klaaspõranda peale ei lubatud jalanõudega või oled paljajalu oma mugavuse pärast?
Stiilne oleks muidugi öelda, et me siin Vietnamis käimegi paljajalu, aga tegelikult jah, jalanõudega ei lubatud.