Hanois sadas täna hommikul vihma. Korjasime oma kodinad kokku ja istusime Airbusi peale. Kaks tundi hiljem olime päikse all, 36 soojakraadi embuses. Kolm nädalat raske vaevaga põhja poole pürgimist sai justkui muuseas nullitud ja olime tagasi Saigonis.
Hanoi jättis meiega hüvasti väga südamlikult. Hotelli perenaine tegi meile kingituse: kolm bambusest käsitöövaagnat. Teenete eest. Tam Coci hotellist saime nädal varem kaasa tikitud kotikesed. Väga armas!
Saigoni saabudes olime külmast sinised. Konditsioneeridega pingutatakse lennunduses üle. Milline õndsus oli jälle päikse käes silmi kissitada ja kukal märjaks higistada! Võtsime suuna seljakotturite kvartalisse ja sinna me jäimegi. Elu on siin kirev nagu pühademuna ja valikute hulk paneb pea ringi käima.
Leidsime oma pikkade otsingute tulemusena just siit ka õlle nimega Beerlao, mida on nimetatud parimaks Aasias. Tahtsime selle Laosest pärit märjukese tingimata ära proovida. Hanois ei teadnud paljud Beerlaost aga midagi ja kui me ta ühest poest lõpuks leidsime, oldi seda nõus meile ainult kastiga müüma. “Jooge ikka kohalikku õlut,” soovitasid küsimise peale ka pubitöötajad ja pakkusid meile Singapuri Tigerit.
Vietnami söögikohtades valitseb kurja konkurentsi asemel sõbralik abivalmidus. Kohvik, mille kõrval müüs teine ettevõtja oma mereande, oli lahkelt nõus, et istume nende lauas, joome nende õlut, aga söögi võtame kõrvalt. Naaber nii heal järjel polnud, et endale oma lauad-toolid soetada. Samamoodi on mindud ühest söögikohast teise teatama, et nende õues olevasse lauda on istunud uued kliendid. Ollakse üks suur sõbralik pere.
Mõni peab kientide nimel siiski rohkem pingutama. Üks mees vehkis tulelondiga kogu kohviku üle, maast laeni laua alt ja leti pealt, et kurjad vaimud ja halb äriõnn välja ajada. Ei paistnud aitavat, koht jäi ikka klientidest tühjaks. Lõpuks sai aru, et ka hindu tuleb natuke kõrvetada.
Hotelliga, mille valisin välja Booking.com’i soovituste järgi, on meil väike probleem. Kuigi perenaine on imetore, tuba suur ja voodi mahutaks kaheksat inimest, saime südaööl naastes aru, et oleme toksiliste aurude meelevallas ja meie peamine missioon on hommikuni teadvusel püsida. Tuba on täis hinge matvat naftaleenihaisu, mille allikat meil ei õnnestunud tuvastada ega likvideerida. Keerasime konditsioneeri põhja, tegime akna lahti ja jäime magama lootuses, et pole hommikuks voodit täis oksendanud ning jaksame siit omal jalul põgeneda.