Esimene sõõm hommikusi heitgaase pärast naftaleenihotellist põgenemist oli kui värskendav briis avamerelt. Perenaine pakkus meile küll vahelduseks koitõrjeteraapiat rõduga toas, aga olime oma annuse kätte saanud.
Et turistid Saigonis sihitult mööda linna ei hulguks, on koostatud nimekiri vaatamisväärsustest, millega iga seda linna väisav kultuurne inimene peaks tutvuma. Nendeni jõudmine on aga tõeline takistusriba läbimine — kui arvad, et oled juba peaaegu sihile jõudnud, avastad end mõnest lähikonda rajatud ahvatlevast õllebaarist külma kesvamärjukest nautimast.
Meie andsime lõpuks selles salakavalas geriljasõjas alla ja lahkume siit homme saba jalge vahel nagu ameeriklased täpselt 40 aastat tagasi. Ooperimaja, jumalaema kirik ning Ameerika ja tema marionettide sõjakuritegude muuseum, nagu seda omal ajal nimetati, jäidki meil vallutamata. Ka Cu Chi tunnelid, kus vietnamlased end omal ajal varjasid, olid nii osavalt ära peidetud, et meie neid üles ei leidnudki. Parem ongi, Ahto oleks sinna nagunii kinni jäänud.
Nii et kultuurset vestlust Saigoni vaatamisväärsustest ei tasu meiega arendada.
Nuuskisime hoopis nurgatagustes ja uurisime, kuidas elatakse linnas, kui elamiseks on vähe ruumi.
Või kuidas kohalikud noored pidutsevad.
Tere tulemast koju, mul juba Jaanuse humalad kasvavad. Saate varsti koduõlut ka.
Tore kuulda! Kodu on juba täitsa lähedal!