Päev nagu Kafka romaanis

Pealkiri Delfi moodi kõlaks nii: kaks Vietnamis bussiõnnetusse sattunud Eesti turisti elasid teel koju üle hädamaandumise Pakistanis.

Hommikul läks veidi kiireks. Lükkasime hotellitoas blogisse pilte üles ja ühel hetkel oli meie väljalennuni aega vaid veidi üle kahe tunni. Kui hotelliarvet maksime, muutus administraator meie väljumise aega kuuldes pisut närviliseks. Lennujaama viib takso küll peaaegu poole tunniga, aga mitte hommikuse tipptunni ajal. Nii üritasime tahtmatult ka Vietnamis viibimise viimastesse tundidesse närvikõdi lisada. Õnneks suutis taksojuht meid Saigoni hommikustest ummikutest üsna kiiresti läbi viia. Olime lennujaamas täpselt õigel ajal. Saime seega kogemuse, et lennukist võib maha jääda, kui aegsasti kohal oled, ja jõuda õigel ajal, kui hakkad liikuma viimasel minutil. Ärge siiski järele proovige.

image

Lend väljus paraku pooletunnise hilinemisega, aga selle võib küll check-in’i töötajate aeglase tegevuse ja vene reisijate tohutu pagasihulga süüks panna. Mõned tundusid kolivat. Check-in’i sabas toimuvast olime sunnitud aimu saama, sest meie elektrooniline check-in osutus mõttetuks — passikontrollist saadeti meid tagasi, et väljatrükitud pardakaartidele mingi tempel võtta, ja saime endale pärast järjekorras seismist hoopis tavalised paberpiletid. Wifi laialdane levik Vietnamist veel moodsat internetiriiki ei tee.

Siinkohal olekski saanud hakata reisist kokkuvõtteid tegema. Sellise igava lõpplahenduse vältimiseks tegi aga meie lennuk poolel teel hädamaandumise. Pakistanis. Enne uuris stjuuard, ega reisijate hulgas ole kirurgi. No isegi kui oleks olnud, skalpelliga ju pardale ei lubata! Pöörasime otsa ringi, sõitsime umbes 300 km tagasi ja maandusime Lahores. Enne puistasime riisipõldude kohal taevalaotusesse mitu tonni kütust ja joonistasime maandumist oodates sinna ka ringikese.

image

image

image

Pärast justkui karjamaale maandumist (küll raputas!) tuli koos saatjaskonnaga pardale uhke habemega pakistanlasest arst. Olukord oli ilmselt tõsine, sest kaks ja pool tundi hiljem viidi 60aastane meesreisija mitme tilgutikotiga varustatult lennukist välja. Enne seda oodati konsulit ja joosti edasi-tagasi, et tegeleda ülikeerulise bürokraatiaga — võtta Ameerika firmalt renditud Vene reisilennukilt Pakistani riigis maha Hispaania turist. Küll ei leitud mehe passi ja ka tema pagasi saatus jäi segaseks, sest stjuardesside sõnul Pakistan juhuslikule Aerofloti lennukile pagasi mahalaadimise teenust ei paku. Kolm tundi hiljem joosti ikka veel ringi, paberipatakad peos. Sama kordus neli tundi hiljem. Ja viis tundi hiljem. Vaatasime juba igatsevalt Lahore tulede poole. Bürokraatia on siin riigis ikka klass omaette.

Šeremetjevo lennujaama kõlaritest sai ilmselt õhtul kuulda meie nimesid sisaldavat teadet: “Final call to mr … and mrs …! Please proceed immediately to gate number …” Air Baltic väljus aga täna meieta ja keskööks, nagu oleks pidanud, me koju ei jõudnud. Kõigest viie tunniga sai Lahores siiski vajalikud templid vajalikele paberitele pressitud, lennuk uuesti tangitud ja alustatud lootusrikkalt teed Moskva suunas.

Rohkem hädamaandumisi ette ei tulnud ja jõudsime kuuetunnise hilinemisega Moskvasse. Aerofloti head inimesed transfeeriosakonnas avaldasid siin meile kõvasti muljet. Kuna meie edasilend polnud enam nende piletil, oleksid nad võinud meid pärast oma lennufirma transiitreisijatega tegelemist lihtsalt puu taha saata. Selle asemel püüdsid nad ülemusele auku pähe rääkida, et meile tasuta piletid Tallinna antaks. See küll ei õnnestunud, aga meil aidati osta kell kaks öösel nende oma kontoris internetist piletid Aerofloti hommikusele Tallinna-lennule ja korraldati seejärel tasuta öömaja. Vene inimeste kuldne ja abivalmis süda pole kuskile kadunud.

Viisata transiitreisijatena toimetati meid kaht suure bussiga eskordi saatel hotelli, lasti eraldi uksest sisse, anti uksekaart ja juhatati suund kätte. Kui rauduks me taga sulgus, mõtlesime kergendatult, et selleks korraks on seiklus läbi ja saame teenitult siruli visata. Avastasime end aga täiesti kafkalikust olukorrast: meile anti uksekaart numbriga 1001, selles koridoris olid need aga hoopis suuremate numbritega. Koridori mõlema otsa edasipääsud olid lukus. Koputasime neile nagu pöörased ja tagusime ka rusikatega, aga keegi enam ei kuulnud. Koputasime ka toaustele, aga keegi ei avanud.

Olime kinni pikas koridoris võimalusega põrandale siruli visata. Ilma tualetita. Oodates, et meile kell seitse hommikul numbrituppa helistatakse. Tuppa, kuhu me ei pääse. Siis leidsin ukse kõrvalt karbiga kaetud nupu, peal kiri “Emergency exit”. See nupp õnneks töötas. Saabus meesterahvas, kes meid ennegi sisse lasi, ja … andis meile paberi, kus kirjas transiitreisija käitumisjuhised.

image

Selgitasime olukorda ja saime lõpuks ka õige uksekaardi, aga mina enam magama jääda ei julge. Äkki juhtub täna veel midagi ja … kes siis pildistab?

image
Hanois oli tegelikult juba hommik, kui meie Moskvas magama saime.

Leave a Reply

Your email address will not be published.