No tõesti, reisimine pole ju kolimine. Mida kergem kott, seda reipam samm ja rõõmsam meel, kui tuleb end liigutada punktist A punkti ÕÄÖÜ. Ei hakka siin rõhutamagi, KUI PALJU muretum on teha oma ümberistumisi lennukoridoride vahel, kui sa reisid AINULT käsipagasiga.
Seekord seiklen siis taas 7 kg kotiga, aga sinna peab mahtuma ka sellist kola, mis seni on justkui endastmõistetavalt sattunud korralikult sissetöötatud reisikaaslase märssi. Hunnik juhtmeid, mõned ühiskasutuses olnud laadijad, harupistik jms. Nuputasin seetõttu välja hiilgava lahenduse, kuidas nende jaoks korraga nii kaalu kokku hoida kui ka personaalset turvalisust suurendada – jätan maha oma ilutooted.
Vägistamisoht elimineeritud, tuleb aga mõelda ka röövlite tõrjumisele. Mina olen valmis, kurjamid! Panustasin aega, uurimistööd ja raha ning varustasin end selliselt, et taskuvarga jaoks olen liiga keeruline saak, röövel peab olema aga valmis 140 dB tervituseks, millega mu huilgur talle ihaldatud tähelepanu osutab.
On siiski mõningane võimalus, et keegi ei soovigi mind rünnata ja satun hoopis teist laadi äparduste sihtmärgiks. Näiteks kooleb fotoka mälukaart. Oi ei, see murraks mu südame. Niisiis kuulub mu kollektsiooni jupstükk, millega sunnin end igal õhtul fotosid ühelt kaardilt teisele kopeerima. Telefoni abil, kus sellega asjatab tegelane nimega ES File Explorer. Hiiglama nutikas, mis? Fotokat kiidan samuti – väike, kerge, oskab oma tööd ega liiderda mitme objektiiviga. Oma seadmete Malaisia elektrivõrku ühendamiseks on mul vaja ka briti adapterit ja … rohkemate avadega harupistikut kui pildil.
Kaks järgmist eset Malaisia-reisile ei pääse, aga tarviliku reisivarustusena tahan neid kiita ikkagi. Magamislina-kott, täissünteetiline muide, on asendamatu, kui satud Aasias hotelli, mille omanik pole kursis euroopaliku tavaga end ööseks lahti riietada ja linadega ümbritseda. Mikrofiibrist saunalina-suurune rätik pole vist kellelegi uudis – kuivab kiiresti ja ruumi ei küsi.
Ekstra naistele mõeldes pildistasin ka kaks potsikut üles. Ultrasuni päikesekaitsekreem näole on parim, mille otsa olen komistanud. Ei jäta nägu läikima ega vaja korduvat pealekandmist. Vananemist paraku siiski ei peata, söö või sisse. Aaloegeel (Aasiast muidugi) on aga kraam, millega end lohutada, kui nahk pärast päikesevanni siiski tulitab. Mina kasutan ka lihtsalt niisutamiseks.
Oma reisirõivastest otsustasin veel mitte kirjutada. Kuigi spetsiaalselt soetatud, esineb neil mõningaid puudujääke. Näiteks ei pese ennast ise, ei positsioneeri asukohta jms. Sääski moodsad rõivad siiski juba tõrjuvad, aga üks mu selline pluus ei suutnud tõrjuda mu head ema, kes hiilis meile, virutas pesukorvist valget värvi pesu (tal endal jäänud masinatäiest puudu) ja siis selle peaaegu et läbi keetis. Olete palutud, dengue ja Zika!