Kas siin on arsti?

Lend maailma parimaks valitud lennufirmaga Qatar Airways meenutab B-kategooria katastroofifilmi viirusliku pandeemia algusest.

Minu ümber köhitakse ja aevastatakse sellise intensiivsusega, et stsenaristi ainus võimalus maailma päästa oleks meid hävitajatega alla tulistada. Kopenhagenist Dohasse lennates olen hoolimata hommikul mõõdetud kergest palavikust ilmselt üks tervemaid reisijaid pardal. (Adrenaliin mõjub mulle hästi, ennustas ka mu endine reisi- ja praegune korterikaaslane™.) Kas paar tervet inimest pardal on aga piisav argument, et hävitajad tagasi pööraksid ja lubaksid meil maanduda asustamata troopilisel saarel? Kuhu stsenarist on loonud, oh üllatust, korraliku lennuraja…

Maandume siiski Dohas, Qatari pealinnas. Viirus on teinud oma laastamistööd siingi – lennujaamas valitseb  täielik anarhia, inimesed pildistavad ja poseerivad, kus aga meeldib, ükski turvamees ei sekku. Ilmselt on haiged. Pildistamiseks on lennujaamas siiski ka põhjust. Riigi naftadollareid on siin kulutatud üsna laia joonega.

Järgmisel lennul rõõmustan, et vähemalt seekord ei istu mu ees, kõrval ja taga haigeid lapsi: täiskasvanud panevad umbes igal kolmandal korral aevastades-köhides käe suu ette. Siis aga kõlab valjuhääldist stjuardessi küsimus, ega pardal arsti ole. Vabandust, aga ma oleksin äärepealt naerma pursanud. Kes on lugenud meie Vietnamist naasmise postitust, saab aru.

One kid is sick and vomiting, saan teada stjuardessilt, kes mulle just hommikusööki ette tõstab. Õnneks on pardal tõepoolest noor araablasest meesarst. Varsti tassitakse “kid”, umbes 20-25aastane kutt, otse meie ja avariiväljapääsu ette põrandale lamama ja tõstetakse jalad üles vastu seina. Uurin istmeekraanilt lennumarsruuti ja planeerin hädamaandumise Mumbaisse. Olukord on üsna ärev, arst kuulab teda stetoskoobiga ja teeb mingi testi. Mina juurdlen, kas tõmmata apteegist soetatud näomask ette või olen sellega juba lootusetult hiljaks jäänud.
Pärast haigega pikalt tegelemist teatab kena doktor stjuardessile, et anname mehele paratsetamooli, pole hullu midagi. Tüüp tõuseb nüüd tõepoolest juba ise jalule ja lend jätkub. Aevastamine ja köhimine samuti.

PS! Kui ma nüüd mingi ime tõttu (uuesti) haigeks ei jää, tänan selle eest siiralt ja südamest Eesti kaitseväe sidepataljoni, sealhulgas oma poega, kes mind enne reisi õigeaegselt seagripiga immuniseeris.

PPS! Jõuan siiski õnnelikult kohale. Söön oma esimese Malaisia söögi ja magan esimese Malaisia une, kumbagi  küll terminalist lahkumata.

2016-02-04 16.42.25

2016-02-04 23.12.02

2016-02-04 22.13.32

 

 

8 thoughts to “Kas siin on arsti?”

  1. See endise reisi ja praeguse korterikaaslase koht jäi mulle veidi selgusetuks. Et kas sa oled ikka Ahto kaasa võtnud, reisimisega ta tegelda ei tohi ja lubad tal ainult ööbimiste juures olla?

  2. Kui reisil seekord kaasas ei ole, aga varem oli, siis ongi ju endine reisikaaslane. Korterikaaslase staatus kestab samas edasi, isegi kui mina ajutiselt korteris ei viibi. Ma pean vist rohkem pingutama, et asjakohaseid sünonüüme leida, kui seekordne nii keeruline välja kukkus. :)

  3. Kas sa Dohast sõitsid kohe edasi või said Qatar Airwaysilt hotellitoa? Meil järgmisel kuul ka Dohas peatus rohkem kui 9 tundi – ettevõtte “policy” on, et siis peaks hotellitoa saama…
    Mõtlesin sellega teemaga järgmisel nädalal tegelema hakata.

    1. Mul oli üsna lühike ümberistumisaeg, veidi üle kahe tunni. Jah, kui lühemat ümberistumisaega pole pakkuda, jätavad mitmedki lennufirmad tasuta öömajale. Äkki pääsete isegi linna peale? Kuhu minek?

  4. Meil jõuab lennuk 18:00 ja edasi läheb hommikul 8 ajal. Tore oleks, kui saaks maale ka, aega ju on. Minek muidu Balile ja veel mõnele lähedalasuvale Indoneesia arhipelaagi saarele.

    1. Turkish pakub vist isegi linnaekskursiooni, kui pikk ümberistumine jääb päevasele ajale. Öötuledes Doha on kindlasti muljetavaldav. Toredat Indoneesiat!

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.