Reisirubriikidest leiab kümneid nupukesi nõuannetega, kuidas naisterahvana üksi rännates oma turvalisuse eest hoolitseda. Need õppetükid on mul hästi omandatud.
Reegel nr 1: ära tarbi alkoholi, vähemalt mitte väljaspool oma hotellituba, vähemalt mitte kohas, millega sa pole veel üldse tuttav, või piirdu siis ainult ühe joogiga, ja ära joo kunagi tühja kõhuga.
Reegel nr 2: ära ütle võõrale, et reisid üksi, samuti seda, et oled siin esimest korda ja saabusid just praegu.
Reegel nr 3: ära usalda oma kaamerat inimese kätte, keda oled alles kohanud, kui ta pakub end sinust pilti tegema.
Selliseid reegleid on tegelikult palju, aga teisi polnud mul aega täna hommikul hotellituba oodates rikkuda. Palju sa tunniga ikka jõuad. See-eest saan nüüd näitlikustada, kuidas üksi reisiv naisterahvas käituda EI TOHI.
Õnneks või õnnetuseks ei jõua nii lühikese ajaga palju korda saata. Pidin kolima oma tillukesse uude kodusse.
Järgmised kümme päeva veedan nimelt Penangi saarel ja nädala sellest ajast saare pealinnas George Townis.
Poole Hiiumaa suurune ja 1,5 mln inimest kandev Penangi saar on mu reisi peamine sihtkoht mitmel põhjusel. Täna räägin neist vaid ühest. See on toit. Penang on Aasia toidukultuuri oluline keskus. Majandusajakiri Forbes on hinnanud oma edetabelis siinset tänavatoitu Aasia parimaks. Gurmaanid ja maitseseikluste otsijad ei saa sellist sihtkohta kindlasti vahele jätta.
Kuidas Penangis selline toidukultuur tekkis? Retsept on lihtne. Sega 45% hiinlasi, 43% malaisid, 10% indialasi, raputa peale pisut, umbes 0,5% jagu ka kõiki teisi Aasia vm rahvaid. Penang on seega üsna hea näide toimivast kultuuride sulatusahjust. Siin on esindatud kõikmõeldavad nahatoonid ja tänasest ka Eesti sinine.
Oma esimesel Penangi-päeval sain tuttavaks kohaliku (hiinlasest) mehe Keviniga ja ameerika tüdruku Laraga, kes on viimased kaks aastat õpetanud Lõuna-Koreas inglise keelt. Veetsime koos viis tundi ja sõime selle aja jooksul viies erinevas kohas umbes 16 toitu. Kevin, kes oli selle toiduorgia vaimne isa, vedas meid oma autoga toredatesse nurgatagustesse urgastesse, kuhu turistid omal käel naljalt ei satu.
Nii veidraid asju nagu Vietnamis meil süüa ei õnnestunud, aga omajagu kummalisi, ometi väga maitsvaid kombinatsioone tuli siingi ette. Näiteks kookospiima, nuudlite ja Kidney ubadega magustoit, õigemini magus supp. Või magusa, kuid sealiha sisaldava täidisega sai. Või supp, mis sisaldab muu hulgas sea verd. Mingi erilise esteetikaga siin tänavatoitu ei pakuta, toit lendab laias kaares ka üle taldriku servade, nagu piltidelt näha.
