Tuld proletariaadi diktatuurile!

Penangi teine suur tõmbenumber toidu kõrval on arhitektuur. Selle eest peavad penangiidid muidugi britte tänama. Mina tänan ka. Pidi see kolonisatsioon üldse ära lõppema!

Koloniaalarhitektuur on ka põhjus, miks George Town kanti aastal 2008 UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Turiste tõmbab selline tunnustus muidugi nagu meepott kärbseid.

Ma ei püüagi teistest erineda. Ajahambast näritud, kuid möödunud aegade hiilgusest pajatavad majad meeldivad mulle kangesti. Mõnda kipun siin pildistama iga kord, kui mööda satun.

image

image

image

image

Peale brittide loodu on George Townis ka kenasid ja vähem kenasid templeid, mošeesid jm pühakodasid.

image

image

image

Ka vaiadele ehitatud ja puulaudadest kokku klopsitud paadikuuridest võib saada hurmava elukeskkonna – just sellise on loonud siin kunagi paikseks jäänud hiina kalurid. Seegi piirkond on praegu kaitse alla võetud. (Huvitav, kas koos looduslähedase kanalisatsiooniga?)

image

image

image

“Moodne” arhitektuur on aga katastroof. Betoonist kolemajad võistlevad üksteisega, milline on kõige koledam. Üks selline ehitati teistest mitu korda kõrgemaks, nii et kõik saavad orienteeruda maailma koledaima “pilvelõhkuja” järgi (vaata avapilti). Minu meelest vajab Penang hädasti arhitektuurset humanitaarabi. Või uut koloniseerimist.

image

Õnneks peatun mina ajaloolises linnaosas, ühel algsest neljast vanimast tänavast. Ümber nurga on Love Lane, millel varem oli pikantne reputatsioon, nüüd on see aga seljakotturite oaas odavate hostelitega. Armastus pole õhust aga kusagile kadunud. Kaugele ei jää ka Little India, mille tunneb ära isegi kinnisilmi, lõhna ja muusika järgi.

image

Sellest, miks siin UNESCO kultuuriväärtuslikke majaseinu soditakse, aga mõnel järgmisel korral.

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.