Penangi teine suur tõmbenumber toidu kõrval on arhitektuur. Selle eest peavad penangiidid muidugi britte tänama. Mina tänan ka. Pidi see kolonisatsioon üldse ära lõppema!
Koloniaalarhitektuur on ka põhjus, miks George Town kanti aastal 2008 UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Turiste tõmbab selline tunnustus muidugi nagu meepott kärbseid.
Ma ei püüagi teistest erineda. Ajahambast näritud, kuid möödunud aegade hiilgusest pajatavad majad meeldivad mulle kangesti. Mõnda kipun siin pildistama iga kord, kui mööda satun.
Peale brittide loodu on George Townis ka kenasid ja vähem kenasid templeid, mošeesid jm pühakodasid.
Ka vaiadele ehitatud ja puulaudadest kokku klopsitud paadikuuridest võib saada hurmava elukeskkonna – just sellise on loonud siin kunagi paikseks jäänud hiina kalurid. Seegi piirkond on praegu kaitse alla võetud. (Huvitav, kas koos looduslähedase kanalisatsiooniga?)
“Moodne” arhitektuur on aga katastroof. Betoonist kolemajad võistlevad üksteisega, milline on kõige koledam. Üks selline ehitati teistest mitu korda kõrgemaks, nii et kõik saavad orienteeruda maailma koledaima “pilvelõhkuja” järgi (vaata avapilti). Minu meelest vajab Penang hädasti arhitektuurset humanitaarabi. Või uut koloniseerimist.
Õnneks peatun mina ajaloolises linnaosas, ühel algsest neljast vanimast tänavast. Ümber nurga on Love Lane, millel varem oli pikantne reputatsioon, nüüd on see aga seljakotturite oaas odavate hostelitega. Armastus pole õhust aga kusagile kadunud. Kaugele ei jää ka Little India, mille tunneb ära isegi kinnisilmi, lõhna ja muusika järgi.
Sellest, miks siin UNESCO kultuuriväärtuslikke majaseinu soditakse, aga mõnel järgmisel korral.