Uue aasta esimese päeva ettevõtmised võivad määrata kogu ülejäänud aasta käekäigu. Mina tahan ahviaastalt midagi nii ihule kui ka hingele, seetõttu valisin oma tegemisi hoolikalt.
Mõistagi võiksid mu päevi sisustada meeldivad õhtusöögid heas seltskonnas, gurmee-elamused, avastuslikud maitseretked. Seetõttu sättisin end aasta avapäeval pidulikule lõunale. Mul õnnestus olla väljavalitute seas, ukse taga tunglejaid oli üksjagu, kuid kutse lauda istuda sain ühena vähestest.
Tüübid, kellele selline au osaks ei langenud, olid minu meelest oma ebaõnnes küll ise süüdi. Kurjus ja hirmutamine ei ole edasiviivad taktikad!
Kõht head-paremat täis, istusin bussi peale, et sõita oma hinge eest hoolitsema. Bussid on siin Malaisias puhtad, konditsioneeritud, akendel klaasid ees, sõidavad sujuvalt ja mõõduka kiirusega. Ehk siis täielik pettumus, ei mingit elamust. Riigis on vormel 1 ringrada, aga suvaline India bussijuht teeb oma Malaisia kolleegile silmad ette! Bussijuht ilmselt luges mu mõtteid, sest järgmisel hetkel vajutas ta hooga gaasi ja sõitis kõrval oleva auto peeglisse. Minul lõid silmad särama, neerupealised hakkasid adrenaliini tootma, valmistusin etteasteks… Siis aga jõudsime ummikusse ja mul jäigi nägemata, milleks noor juht tegelikult suuteline on.
Kek Lok Si tempel olevat Malaisia suurim budistlik tempel. Teel, õigemini treppidel jumala juurde pannakse tulija aga rängalt proovile. Vasakul ja paremal püüavad sinu tähelepanu kõrvale juhtida ohtrad müügiletid, mille vahel vaid kitsuke tee, et edasi liikuda. Osta saab kõike. Kui selle kadalipu siiski läbida suudad, oled jõudnud valgustuse poole pürgimise teel järgmisele astmele.
Tõden siin rõõmuga, et noor põlvkond on enda jaoks taas vaimsed väärtused avastanud. Templikompleks on teismelistest suisa üle ujutatud. Ja teate, mis nad siia on toonud? Tehnoloogia areng. Jumalaga saab ju luua otseühenduse! Seda võimalust kasutatakse agaralt. Telefonikaamerad plõksuvad, selfie-pulgad hüplevad, noorte nägudel on laiad naeratused. Usk teeb õnnelikuks! Plõksisin seal tunnikest pool ja tundus, et valgustuse õrn puudutus tabas lõpuks ka mind. Pildi saatsin aadressile buddha@nirvaana.com.
Valgustus lülitati sisse ka templis, kui pimeduse jõud olid taas oma nurjatut pealetungi alustanud. Mina alustasin koduteed.
Kas sinna vahakollide muuseumesse sattusid tänu nunnudele sisseviskajatele? Mina olen Viru tänaval selliste eest 200 korda kõrvale põigelnud, sest neil on alati mingid timukamütsid peas ja flaierid käes õieli. Kui nad oleks nunnud nagu stripibaari sisseviskajad siis minetea
Tegelikult oli see mul niisamagi kirbul, aga õigesse kohta sattusin täitsa kogemata. Väga hästi lahendatud kummitusemuuseum on, ma lustisin täiega. Pime, meeleolu loov helitaust ning hästi läbi mõeldud detailid. Väitsid, et eksponeerivad tonte-kummitusi Aasia eri riikidest ja ka Euroopast. Ma mõnda pilti ei tihanud isegi üles panna, sihtgrupis võib olla teatud teemade suhtes tundlikke. :)