Peast napakas – läheb veebruarikuisest Eestist lopsaka loodusega troopikasse ja sitsib nädal aega linnatolmus. See olukord on nüüd parandatud. Asun piirkonnas, mis meenutab lähivaatlusel rannakuurorti.
Randa ei tulnud ma mitte seepärast, et saada veel rohkem närtsiks teiseks märtsiks, vaid et loodusele lähemal olla. Siit, Batu Ferringhist, on mõningaid päevatrippe lihtsam teha. Vaheldust on muidugi ka. Raske on maailma ja enda kohta uusi asju teada saada, kui rutiini kinni jääd.
Näiteks üllatasin ma end hotellis, kui veebilehel nähtud ja mulle tegelikult pakutud toal suurt midagi ühist ei olnud. Enamasti ei tee ma sihukestest asjadest välja, see pole nii oluline ja mulle ei meeldi teisi inimesi ebamugavasse olukorda panna. Seekord küsisin paremat tuba. Saingi, kedagi seejuures haavamata. Lihtsalt luuletasin, et ma ei suuda akendeta toas viibida, on sellised iseärasused. Suu naeratas ja silm ka ei pilkunud.
Tavaelus olen väga vilets valetaja ja parem ei üritagi. Reisil, veidi haavatavamana tuleb aga olukordade võimalikku arengut ette näha ja vahel on lihtsaim neid lahendada süütute hädavaledega. Olen sellel reisil juba öelnud, et mu abikaasa magab hotellis. Et tulen homme parapurjetama, täna ei saa. Või jalutan enne ringi ja siis tulen teie restorani sööma või et kõht on juba täis. Või et see tundub huvitav muuseum, kas on ikka homme ka lahti. Jne. See on teinekord tõhusam ja ka viisakam kui “No, thank you, but no”.
Tagasi Batu Ferringhi ja rannateema juurde. Ega ma siis päris rannapõlgur ka ole. Päikseloojang merre üksiku palmiga kaadri nurgas suudab mind endiselt liikvele sundida. Mõni ehe kaluriküla rolleriga avastada või rannaliival kilpkonna munemas näha on päeva tipphetked. Selline kolemajadega rannakuurort nagu siin – ja nagu neid maailma palju on loodud – teeb aga pigem kurvaks. Minu jaoks päästab päeva eksootika, inimesed, kann külma rüübet ja teadmine, et nurga taga võib olla midagi palju põnevamat. Sellest homme kuuletegi.
